Maria blogi: kas mul on oma abikaasa vastu üldse veel mingeid tundeid? Kas mõte lahutusest teeb mind kurvaks?

"Mu abielu sai tugeva põntsu 2019. aastal, kui mees endale armukese leidis ja oleme seda suhet siiani lappimas. Tegelikult on täiesti jube mõelda, kui kaua võtab aega ühe katki tehtud asja parandamine," räägib Maria seekordses blogis mõtlikult oma abieluteemadel.

Võiks ju öelda, et ta vabandas ning lubas, et enam ei tee ja sellega siis asi korras ja unustatud. Reaalsus on aga selline, et mitu korda kuus sai käia paariteraapias ning nüüd oleme jõudnud sinna, kus see on asendunud kord kuus teraapias käimisega. Eks mul mees arvas, et see asi võtab aega vaid mõned korrad ja kui aus olla siis ei arvanud minagi, et sinna nii palju aega kulub.

Kuid mida rohkem asju uurid ja puurid, seda sügavamale jõuad ning seda rohkem saab aru kui katki midagi on. Ma olen viimased nädalad proovinud aru saada, kas mul on oma abikaasa vastu üldse veel mingeid tundeid. Kas ma üldse armastan teda enam? Või olen lihtsalt nii harjunud elama perena koos, et see tema olemasolu on kuidagi loomulik ja tavaline nagu tolmuimeja nurgas olemine?

Ma arvan, et see suur armastus, mis mul oli, see on kindlasti läinud, aga kas mul üldse on midagi veel jäänud sisse, mis tekitab soovi seda ühist elu üleüldse jätkata? Olen proovinud mõelda igatepidi ja pole asjast selgust saanud. Mulle meeldib kui ta on kodus olemas ja on olemas mu jaoks ning koos lastega. Samas me pole leidnud siiani aega teineteisele, sest vahepealne koroonafaas tekitas taas olukorra, kus terve pere oli ühe katuse all koos.

Ma olen proovinud mõelda, kas mõte lahutusest teeks mind kurvaks? Kui aus olla, siis ei tee. Mul ei ole vahet emotsioonidel mõeldes kooselule ja mõeldes eraldi elamisele. Kas see siis tähendabki, et tegelikult neid ridu siia kirja pannes pean tunnistama, et see suhe on oma aja ära elanud?

Ma ei tunne end halvasti koos olles. Ta ei ole mulle vastik ega eemaletõukav ja samas ei otsi ma temalt ka lähedust. Eks sama kogen ma tema puhul, et tegelikult oleme me teineteisest juba ammu kaugenenud. Nüüd siis tulebki aeg maha võtta ning arutada, kas sel teekonnal on selliselt veel mõtet? Ei tasu loota, et teine teeb õnnelikuks, õnnelikuks saan ma end vaid ise teha.

Seega nüüd, kus olen mõelnud neid mõtteid pean mõtlema seda ka, mis on minu jaoks õnn. Kas see tähendab lahutust ning edasi minemist kellegi teise juurde (kui aus olla, siis pole ma otsinud ega leidnud kedagi), seni aga kuni olen abielus tuleb mõelda ikka nii, et kas ja kuidas olukorda paremaks muuta saaks ja abielu jätkata.

Tahan, et minu lapsed kasvaksid üles turvaliselt ja hästi. Isegi kui see ei tähenda, et nad on üles kasvamas koos ema ja isaga, kes elavad koos. Samas ei tea, äkki siiski saame lõpuks selle asja toimima ning elame veel koos vanaduseni. Eks aeg annab selgust ja tuleb nüüd lõpuks end käsile võtta ning oma teise poolega ka veidike tõsisemalt neist jutte ja mõtteid väljaspool terapeudi kabinetti ajada.