Jurist selgitab: plaanid abielluda? Siis tea, millised on varasuhete reguleerimise võimalused ja mis neil vahet on

"Kui partnerid on otsustanud abielluda, tuleb otsustada, kuidas abielu sõlmida ja milline abieluvararežiim valida. Järgnevalt kirjeldangi, millised on võimalused abielu sõlmimiseks ja kuidas teha õige valik varasuhte osas," annab nõu Puurits & Partnerid jurist Hanna Kivirand.

Eestis saab abielu sõlmida kas perekonnaseisuasutuses, abielu sõlmimise õigusega vaimuliku või hoopis notari juures. Abiellumise protseduur on igal juhul sama – kõigepealt tuleb esitada kas perekonnaseisuametnikule, vaimulikule või notarile ühine kirjalik avaldus ja seejärel, ühe kuni kuue kuu jooksul, tuleb minna uuesti tagasi abielu sõlmimiseks.

Perekonnaseisuasutuses ja vaimuliku juures tuleb abielu sõlmimiseks tasuda riigilõivu 30 eurot ja notari juures notaritasu 64 eurot (lisandub käibemaks). Kuidas soovivad pooled abielu sõlmida ja seda sündmust tähistada, on ilmselgelt iga paari enda otsus.

Milline varasuhe abielludes valida?

Abielludes on tulevastel abikaasades võimalik valida, milline varasuhe abikaasade varalistele õigustele ja kohustusele kohaldub. Eestis on abieluvararežiime 3 – ühisvara varasuhe, vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ja lahusvara varasuhe. Enamikul juhtudel valivad abikaasad varasuhteks varaühisuse, nö kõige klassikalisema variandi. Järgnevalt kirjeldangi, mida need kolm varasuhet endast üldse kujutavad.

Ühisvara varasuhe

Olles valinud ühisvara varasuhte, lähevad abielu jooksul abikaasade ühisomandisse kõik abielu jooksul soetatud esemed ja varalised õigused – olgu selleks abielu ajal ostetud kodu, diivan või hoopis abielu ajal registreeritud ettevõte. Samamoodi on ka kohustustega – kui kohustus on võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks, vastutavad abikaasad kohustuse täitmise eest ühiselt.

Ühisvara varasuhtele on iseloomulik ka see, et abikaasade panuseid loetakse võrdseks – eluliselt on ju tavapärane, et vähemalt mingil ajahetkel panustab perekonna ülalpidamisse üks abikaasadest vähem, olgu põhjuseks ühe abikaasa vajadus viibida töölt eemal seoses lapse eest hoolitsemisega või asjaolu, et ühe abikaasa töö on lihtsalt rahaliselt oluliselt vähem tasustatud kui teise oma. Olenemata põhjustest loetakse ühisvara varasuhte korral abikaasade osad ühisvaras võrdseteks.

Siiski on ka varaühisuse korral mõned erandid – abikaasade ühisvara hulka ei kuulu esemed, mis on abikaasa isiklikud tarbeesemed, on omandatud enne abiellumist ja pärimise või kinke teel ning samuti esemed, mis abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva esemega tehtud tehingu alusel (näiteks ostab päranduseks saadud auto müügitulu eest endale uue mootorratta). Lisaks eeltoodule on abikaasa lahusvaraks kohustusliku pensionifondi osakud.

Abielu lõppemisel jagatakse ühisvara abikaasade vahel rahalistest panustest olenemata võrdsetes osades, aga lahusvara jagamisele ei kuulu. Olukorras, kus abikaasad on abielu ajal parendanud näiteks ühele abikaasale lahusvarana kuuluvat kinnisvara, võib teisel abikaasal olla nõue selle eest hüvitise saamiseks.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe

Üheks variandiks varasuhte valikul on vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe. Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte puhul on kumbki abikaasa enda poolt soetatud vara ainuomanikuks. Kumbki abikaasa võib oma varaga teha tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta (v.a tehing perekonna eluasemega, mille tegemiseks on vajalik teise abikaasa nõusolek). Nimetatud varasuhte puhul koosneb abikaasade vara põhivarast ja soetisvarast. Põhivara on see vara, mis kuulus abikaasale enne abiellumist, samuti pärimise teel või kinkena soetatud vara. Soetisvara on aga vara, mille abikaasa on omandanud varasuhte kestel.

Lahutuse korral kuulub soetisvara tasaarvestamisele, mis tähendab seda, et abikaasal, kellel on tekkinud vähem soetisvara, on õigus nõuda teiselt abikaasalt rahalist hüvitist. Seega abikaasa ei saa nõuda teiselt abikaasalt vara omandit, vaid vara hinnatakse ja abikaasa saab nõuda rahalist hüvitist enam soetisvara omandanud abikaasalt.

Näiteks võtame olukorra, kus mehel oli abielludes 15 000 eurot ja naisel 10 000 eurot. Lahutamise ajaks oli mehel vara 10 000 euro võrra ja naisel 5 000 euro võrra rohkem. Seega oli mehe vara juurdekasv 5000 euro võrra suurem kui naisel, kellel on nüüd õigus nõuda mehe poolt varade juurdekasvu vahest ehk 2500 eurot. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.

Lahusvara varasuhe

Abielludes on abikaasadel võimalik valida varasuhteks ka varalahusus, mis annab abikaasadele varalises mõttes teineteisest täieliku sõltumatuse. See tähendab seda, et vara omandamisel ei teki ühisomandit ja varaga tehingute tegemiseks ei ole vaja teise abikaasa nõusolekut. Vara kuulubki sellele abikaasale, kes on kinnistusraamatusse või muusse registrisse kantud vara omanikuna. Tuleb aga mainida, et vaatamata varalisele sõltumatusele peavad abikaasad varalahususe varasuhte puhul tagama teineteise ja kogu perekonna igapäevaste vajaduste katmise ja tegutsema abielulise kooselu huvides.

Kui abikaasad valivad abiellumisel varasuhteks varalahususe, ei teki neil abielu ajal soetatud vara osas varaühisust. Kõnealune varasuhe ei anna kaitset majanduslikult nõrgemale poolele – kui näiteks naine sissetulekut ei teeni, kuid panustab kodusesse majapidamisse ja hoolitseb laste eest, ei anna see talle õigust nõuda abielu lõppemisel mehe poolt soetatud vara jagamist. Olgugi, et mehel oli võimalik pühenduda sissetuleku teenimisele just tänu sellele, et naine kodu ja laste eest hoolitses. Lahusvara varasuhe on ilmselt hea valik neile paaridele, kes on mõlemad majanduslikult iseseisvad ega pea oluliseks saada või pakkuda majanduslikku tuge teisele abikaasale.

Mis on kurikuulus abieluvaraleping?

Lisaks eeltoodule on abikaasadel võimalik sõlmida abieluvaraleping – sellega saavad abikaasad muuta kehtivat varasuhet ja teha ka muid varasuhet puudutavaid kokkuleppeid. Näiteks saavad abikaasad algselt valitud lahusvara varasuhte ümber muuta ühisvara varasuhteks, samuti määrata teatud esemete kuulumist erinevalt algsest kuuluvusest. Näiteks kuulub ühele abikaasale lahusvarana suvila, mida abikaasad on otsustanud ühiselt renoveerima hakata – abikaasadel on võimalik määrata võimaliku ebaõigluse vältimiseks seni ühe abikaasa lahusvaraks olev kinnistu abikaasade ühisvara hulka.

Varalised suhted registreerimata kooselus

Kui abielu võiks piltlikult nimetada muuhulgas ka majanduslikuks liiduks, siis tekib küsimus, millised on varalised õigused ja kohustused kooselus, mida ametlikult ei registreerita. Tänapäeval on ju väga palju paare, kes on otsustanud elada vabaabielus. Tuleb nentida, et majanduslikult nõrgemat poolt „hoiab“ kõige rohkem klassikaline varaühisuse varasuhe, aga samas annab ka vabaabielus teha valikuid, mis tagab mõlemale poolele majandusliku turvatunde.

Vabaabielus olevad paarid on üksteisest majanduslikult sõltumatud – iga omandatud ese kuulub selle soetanud partnerile. Ilmselt kõige suurem nö murekoht on vabaabielus olles ühine kodu – kui eluase soetatakse ühe partneri ainuomandisse, tekib reeglina lahku minnes olukord, kus mitteomanikuks oleval partneril tuleb senisest kodust lahkuda, seejuures saamata selle eest mingisugust hüvitist. Olgugi, et omanikuks mitteolev partner panustas võibolla ainuisikuliselt kodusesse majapidamisse, hoolitses laste eest ja tegi ka perekonna vajaduste rahuldamiseks rahalisi kulutusi, lahku minnes jääb eluaseme ainuomanikuks selle soetanud partner.

Sellise olukorra vältimiseks tasub vabaabielus olevatel paaridel soetada kinnisvara kaasomandisse. Kuid arvestada tuleb sellega, et kaasomanikud vastutavad kaasomandiga seotud kohustuste eest vastavalt oma kaasomandi osa suurusele – kui näiteks võrdsetes osades kaasomandi laenumakseid tasub ainult üks partner, võib tal tekkida kooselu purunemisel ja sellega seoses kaasomandi lõpetamisel teise partneri vastu hüvitise nõue üksinda tasutud laenumaksete osas. Seetõttu on mõistlik alati sõlmida kirjalik kokkulepe, kuidas jaotuvad elukaaslaste vahel rahalised kohustused.