Värske isa kirjeldus poja sünnist: haigla poole sõites mõtlen, mida tehti 100 aastat tagasi, kui naine ei saanud loomulikult sünnitada

Jüri Preobraženski ehk blogi Jüri jutud autor räägib, milline on poja sünd läbi isa silmade. Tema päevadesse mahtus muremõtteid, ärevust, aga muidugi ka kirjeldamatut rõõmu esmakohtumisest pojaga.

On neljapäev, 11. märts. Istume Merliniga autos ja sõidame Kärdla haigla poole. Vaatamata rahulikule sõidutempole on sisemine pinge ja ärevus maksimumis. Sel momendil on panused kõrged, sest me oleme kohe-kohe saamas vastuse meie raseduse “lõppmängu” kõige painavamale küsimusele: “Kas Merlini antud koroonaproov on positiivne või negatiivne?” Me teame, et kui Merlin on koroonapositiivne, siis ootab ees katastroof. Me tahame iga hinna eest, et sünnitus toimuks Hiiumaa haiglas. Koht, kus aastas sünnib vaid umbes 60 last ehk üks laps nädalas.

See tähendab, et emmed saavad sünnitada oluliselt rahulikumas, toetavamas ja privaatsemas keskkonnas. Aga me teame seda, et kui koroonaproov on positiivne, siis saadetakse Merlin sünnitama Tallinnasse. Ja see mõte kõlab kohutavalt. Vähe sellest, et iga kord kui me Tallinnasse sõites tahame juba Pääskülas ringi keerata, et tagasi Hiiumaale naasta, tundub Tallinnas sünnitamine meie jaoks ikka eriti hirmutav.

“Konveier” on vast esimene sõna, mis meie hirmsates fantaasiates Tallinna sünnitusmaja iseloomustab. Vaimusilmas kujutan ette pilti, kuidas emad ootavad vastsündinud laps süles koridoris järjekorras, et saada palatisse. Sest kõik ruumid ja ruutmeetrid on inimesi tihedalt täis. Ja kuna sünnitajaid on korraga väga palju, siis iga ema-lapse paar saab vähem tähelepanu.

“Ei no siis on ikka puhta pe***s!” väljendas mu vend ühel õhtul saunas oma arvamust, kui selline stsenaarium peaks meie puhul juhtuma.

Tallinlane vast olukorda nii dramaatiliselt ei näeks, aga me olime selleks ajaks rohkem kui pool aastat keset rahu ja vaikust elanud, seega sellised mõtted on justkui paratamatus.

Koroonaproovi teema ei olnud kahjuks ainuke aspekt, mis meie olukorra pingeliseks tegi. Teine mure oli selles, et laps ei tahtnud välja tulla! Sünnitähtaeg oli olnud 25. veebruar. Sel päeval istusime ootusärevalt kodus ja ootasime silmad punnis seda momenti, kui tuhud pihta hakkavad, käib plaks, veed tulevad ära, pakime asjad kokku ja rallime Kärdla poole sünnitama.

Aga seda ei juhtunud. Ka järgmisel päeval seda ei juhtunud. Ja niimoodi 2 nädalat. Olgugi, et viskasime nalja, et lapsel on emme kõhus nii hea ja soe, et ta ei tahagi siia külma kätte sündida, siis tegelikult muutus Merlin päev päeva möödudes üha meeleheitlikumaks.

Lõpuks möödus 3. märts, varutähtaeg, ning veel üks nädal. Seega tehti plaan: 11. märtsi hommikust võetakse Merlin haiglasse sisse ning kui sünnitus pihta ei hakka, siis kutsutakse see esile. Senikaua kuni sünnitustegevus lõppfaasi jõudma ei hakka, pean mina ootama kodus signaali, millal liikuma hakata.

Mingist momendist muutub üle sünnitähtaja kõhus kandmine lapse jaoks ohtlikuks. Kui ma ei eksi siis see võib juhtuda ca 3-5 nädala möödudes pärast tähtaega. Sünnituse esile kutsumine oli miski, mis Merlinile ideena üldse ei meeldinud. Kes siis ei tahaks, et ta sünnitustegevus kulgeks nö loomulikul moel.

Merlini haiglasse võtmisel oli aga üks tingimus: koroonaproov peab olema negatiivne. Ja nii me siis sõidamegi mööda “Siberi sirget” haigla poole, kui Merlin ütleb: “Nonii! Koroonaproovi vastus on digiloos üleval!” Hoian hinge kinni.

Kell on umbes 8:45, meie auto hakkab peatselt jõudma Kärdla linnapiirini, raadios mängib muusika, mida mu kõrvad ei kuule, ning peas käivad igasugused ebameeldivad mõtted seoses situatsioonist tuleneva pingega.

Ka Merlini häälest on kuulda hirmutavat õhinat. “Test on negatiivne.” “Huhhhhh!!!!” hingan meeletu kergendusega, teadmata, et kogu sünnituse protsessis ei olnud see veel kõige ärevam hetk.

Olles Merlini haiglasse ära transportinud, liigun tagasi koju. Päev kulgeb väga mõnusalt ja rahulikult: mängin kodus Playstationil mängu, küpsetan omale quesadillasid ja mõnulen diivanil. Aga samal ajal olen järjepidevalt ka Merliniga kontaktis. Saadame messengeris sõnumeid ning õhtupoole otsustame ka telefonikõne teha. See oli üks müstiline kõne, sest täpselt meie kõne ajal kuulis Merlin, kuidas kõrvalruumis üks inimene sündis.

“Pea on väljas!” kirjeldab Merlin. “Laps on väljas. Kuulen kuidas karjub seal!” “Wow!” mõtlen ma. “40 minutit tagasi ta kõndis siin palatis veel ringi ja rääkis juttu. Tema tähtaeg oli homme. Ja juba laps käes!” tundis Merlin, et sellel naisel ikka vedas võrreldes temaga.

Merlini puhul on märkimisväärne see, et ega ta valu tegelikult ei karda. Sünnitustegevus ja sellega kaasnev füüsiline ebamugavus ei valmistanud talle sugugi ärevust. Tema kui aktivisti ja sportlase nõrk koht on igavus, ootamine ja “mõttetu passimine”. Vot see ajab teda kettasse. Ja täpselt seda oli ta viimased kaks nädalat kogenud. “Eks igaüks peabki saama kogemuse vastavalt oma väljakutse tasemele,” üritasin olukorda tema jaoks tähendusrikkamaks muuta.

Esimene päev, mis oli Merlinile haiglas antud, et saaks toimuda veel loomulik sünnitus, möödus. Järgmise päeva plaan oli kohe hommikul panna peale spetsiaalne geel, mis aktiveerib sünnitustegevuse.
Samal ajal kui mina istusin diivanil, Playstationi pult käes, ja ratsutasin ekraanil hobuse seljas ringi (vana hea "Red Dead Redemption 2"!), muutusid Merlini sünnitusvalud üha tugevamaks ja tugevamaks.

“Aparaat näitab, et valud on maksimumis. Arstid juba mures, aga mu meelest ei ole üldse nii hull,” väljendab Merlin oma vastupidavust ebameeldivatele sensatsioonidele. Ma teadsin, et mul on veel aega küll. Sest tavaliselt saavad valud kesta veel tükkaega, enne kui on piisavalt avatust, et laps välja tulema saaks hakata.

Kuid siis võttis olukord ootamatu pöörde. Emaka kokkutõmbed hakkasid lapse südametegevust mõjutama. Asi läks eluohtlikuks. “Keiser tehakse. Laps tuuakse sinu kätte. Hakka ruttu tulema,” oli viimane sõnum sellel rahuliku meeleoluga päeval.

See, mis järgnes, oli kõike muud kui rahulik.

Kargan diivanilt püsti, vahetan kiirelt riided, pakin asjad ja torman autosse. Seekordne autosõit oli sedavõrd ärev, et ma ei soovinud isegi raadiot käima panna. Haudvaikus.

Ja üsna hirmsad mõtted, kui aus olla. “Issand! Mida tehti 100 aastat tagasi olukorras, kus naine ei saanud loomulikult sünnitada, sest laps ei tulnud välja?” mõtlen endamisi. Tol ajal, kui esiemad nö “põõsa alla” sünnitasid (nagu mu isale meeldib rääkida), siis kes see sulle seal keisrilõiget tegi? Mitte keegi! Ja niiviisi suridki emad koos lastega. Õudne!

Mõte isadest, kes jäävad naise surma tõttu pärast sünnitust lapsega kahekesti on südantlõhestav.

Tegelikkuses ei kaldu ma üldse nii negatiivse mõttemaailma poole ja kes mind tunnevad, need teavad, et olen entusiastlik ja positiivne inimene. Aga no see hetk seal autos lihtsalt vallandas minus igasugused hirmud.

Ilmselt seetõttu, et ma lihtsalt armastan Merlinit kogu oma hinge, südame ja ihukarvadega. “Parklas,” kirjutasin talle, kui olin haigla ette jõudnud. Kell oli 15:46. Aga vastust ei tulnud. Jõudnud haigla fuajeesse, olin segaduses, sest see oli inimtühi. Ei valvelaua tädi, ei kedagi. Hakkasin siis inimesi otsima. Mind märkas üks kiirabi riietuses meedik, kellele ütlesin, et tulin oma lapse sünnitusele.

“Ahaa, sina oled issi, jah? Palun võta istet. Enne, kui edasi saad minna, teeme sulle testi ära. Veidike läheb aega, ma lõpetan siin ühe teise asja ära,” öeldi mulle. Umbes kümme minutit hiljem saan esimest korda kogeda kurikuulsat koroonatesti, mille käigus lükati mulle 2 varrast mõlemasse ninasõõrmesse nii sügavale, et ma ei oskagi siia midagi värvikat öelda. Üsna rõve tunne oli!

“See on nüüd hästi ebameeldiv,” ei olnud kuigi julgustav lause meediku suust enne kui ta palus mul pea kuklasse ajada ja suu kaudu hingata.

Ja siis jäin ma ootama. Süda pumpas. “Ma loodan, et Merlini ja lapsega on kõik hästi,” mõtlesin endamisi. Minust möödub üks arst, kes annab mulle edasi uudise: “Laps on väljas. Ämmaemand viis ta ära, et arstid saaksid emmega edasi tegeleda.” Tunnen, kuidas ühe hetkega läheb mu seest kõik justkui õõnde, ja järgmisel hetkel täitub müstilise armastuse tundega. “Ma olen nüüd isa,” mõtlen endamisi. Aga koroonaproovi vastust ikka ei ole.

“Kas sul sama nimega isa?” küsib testi võtnud arst minu käest. “Jah, on,” vastan. Arst: “Sina ei ole siin haiglas varem käinud?” Mina: “Ei ole.” “Kurjam!” oleks ta oma tonaalsusega justkui öelnud. Tuli välja, et ta kirjutas minu haigla külastuse andmed kogemata mu isa digiloosse
“Oumaigaad! Kas ma pean nüüd uuesti koroonatesti tegema?” läksin oma mõtetes täiesti pöördesse. Õnneks ei pidanud. Andmed said kenasti korrigeeritud.

Minu juurde tuli arst, kes ütles: “Kohe tuleb kiirtesti vastus. Kui see on negatiivne, siis lähed sellest uksest läbi, jätad oma väliriided ja jalanõud alla, liigud trepist üles ja läbi ukse sünnitusosakonda. Ämmaemand ootab sind.”

Ja siis ma ootasin. “Kuus minutit veel, siis tuleb vastus,” öeldakse.

Need olid mu elu kõige pikemad kuus minutit. Kui kell oli 16:27 sain lõpuks loa, et minna. Liikusin läbi koridori, jätsin üleriided ja jalanõud endast maha ning kõndisin trepist üles ukse poole, mille taga ootas mind uus elu.

Süda rinnus lööb.

Teen ukse lahti ja astun sisse.

Ja seal ta on.

Ämmaemand, kelle käte vahel on tekkidesse mässitud vastsündinu. “Palju õnne, issi! Ole hea võta nüüd särk ära ja sea ennast mugavalt sinna diivani peale sisse. Paneme lapse sulle rinnale,” annab ta mulle juhised.

On teadatuntud tõde, et esimese 90 minuti jooksul vajab laps oma emaga nahk-naha vastas kontakti. Sellest on palju kirjutatud. Aga ema ei olnud. Särk lendab seljast ja istun diivanile. Ämmaemand asetab imepisikese lapse minu rinnale ja katab ta tekiga. Mind valdab kirjeldamatu tunne.

See on justkui kombinatsioon piirideta armastusest, tänulikkusest ja vastutustundest. “Tere, kallis Maru! Issi armastab sind,” lausun oma vastsündinud pojale silma vaadates esimesed sõnad.

Järgnevad 15 minutit on kõige müstilisem ja maagilisem aeg minu elus.
Poiss on aga aktsioonis kahe tegevusega. Kui ta parasjagu ei karju, et oma kopsudesse sattunud lootevett välja saada, tuhnib ta ninaga mööda mu rinda ja lutsutab mu rinnakarvasid. See ajas mind naerma.

“Sul on praegu sarnane kogemus meie Mettaga,” mõtlen. Metta on meie noorem kiisu, kes liiga noorelt viidi emme tissi juurest ära ja seetõttu lutsutab ta igapäevaselt oma kõhul olevat karvkatet. “Saan aru, et laps sai nime tänase ilma järgi?” küsib ämmaemand huumoriga.“Nii on,” vastan samaga.

Maru on üks maru nimi. Aga kust ikkagi selline nimi? Ja kuidas me saime lapsele nime panna enne kui ta nägu nägime? Esiteks, mina ja Merlin ei usu sellesse lähenemisviisi, et sa vaatad lapsele näkku ja näed seal mingisugust nime. Alateadlikult näed sa seal niikuinii seda, mida sa näha tahad. Aga kui sa juba tead, mida sa tahad, siis mis vahet sel on, mis nägu ta on? Pigem arvan, et kui lapsele nime ära paned, siis hakkad ka tema näos seda nime nägema.

Nimi sai meil otsustatud samal õhtul, kui sain teada, et tuleb poiss. Kusjuures see oli omaette plot twist, sest me olime 100% kindlad, et tuleb tüdruk. See oli see faas, kus ma tahtsin pimesi uskuda igasuguste universumi “märkide” õigsust. Karp, mille sees Merlin mulle rasedustesti serveeris oli ju ikkagi roosa. Ja tüdruku nimi oli meil ammu juba valmis mõeldud. Kuid kui Merlini paberikahurist hunnik väikseid siniseid lipikuid välja lendas… (selline oli issile tseremoniaalne soo teatavaks tegemine), sain üllatuseks teada, et hoopis poiss. Täna olen ülirõõmus ja tänulik selle eest.

Merlinil oli igasuguseid nimevariante, millest mulle ei meeldinud mitte üksi peale ühe: Maru.

Inspiratsioon oli tulnud kellegi blogi kommentaaridest, kus arutleti võimalike lapsenimede üle. Tegin oma eelistuse teatavaks ja kui Merlin seda paar minutit seedinud oli, oli otsus tehtud. “Nii äge!” ütles ta suure elevusega. Hiljem sain teada, kui tähendusrikas üks sõna erinevates kultuuriruumides olla võib. Lisaks sellele, et eesti keeles tähistab “maru” justkui võimendust (maru äge, maru tore, maru tige, maru ilm), siis jaapanlastel on sõnale “maru” igasuguseid kasutusi ja tähendusi:

* laeva nimedele lisatakse heaks endeks sõna “maru”, et laev saaks kodusadamast lahkuda, mööda maailma ringi liikuda ja siis turvaliselt kodusadamasse naasta. Ehk et realiseeruks perfektne ring tagasi oma alguspunkti.
* mõistet “maru” kasutatakse ennustamisel, kus see tähendab täiuslikkust või “laeva kui omaette väikest maailma”
* müüt Hakuro Marust, taevasest olevusest, kes tuli maa peale ja õpetas inimesi laevu ehitama. Öeldakse, et nimi maru on lisatud laevale, et kindlustada selle jaoks taevane kaitse.
* “maru” tähendab jaapani kultuuris ka “õiget” ja “ringi”

Jaapani keeles on Marul ka sümbol: 丸

Korea keeles tähendab “maru” taevast.

Kuna minu perekonnanimi, Preobraženski, tähendab tõlkes transformatsiooni (ehk muutust), siis Maru Preobraženski on ka justkui maru transformatsioon. “Keisriga sündinud lapsed on kõik ikka issi lapsed,” jagab ämmaemand teadmisi oma tuttavate kogemusest. See teeb mind korraga rõõmsaks ja kurvaks.

Ma tahan, et ta oleks ka emme laps. Sest vaatamata, et emme temaga veel kohtunud ei ole, tean ma, et emme armastab teda tohutult.

Ja rääkides emmest..

Ühel hetkel avanevad uksed ja ratastel voodi koos arstidega siseneb ruumi. Merlin lebab voodil lebab liikumatult. Kui voodi meist möödub, on ta minu poole seljaga. Tunnen südantlõhestavat kurbust, et tal ei ole võimalust meid näha. Ta viiakse palatisse ning teda aidatakse palati voodisse. “Kuidas on?” küsib Merlin minult samal ajal kui narkoosist toibub. “Mul on hästi! Kuidas sul on?” küsin vastu. Ämmaemand võtab minu käest lapse ja viib ta Merlini juurde.

“Tere, kallis…” ütleb Merlin oma lapsele esimesed sõnad.

Istun voodi kõrvale ja vaatan kuidas Maru pikkade küüntega käsi üritab Merlinil käest kanüüli välja rebida. Samal ajal kuulen, kuidas mu seljakotis telefon vibreerib. Minu ja Merlini vanemad helistavad iga natukese aja tagant, et saada informatsiooni. Otsustan, et helistan neile hiljem tagasi. Ämmaemand abistab Merlinit esimeste imetamiskatsetustega. Haare on tal hea,” ütleb ämmakas.

Mõne aja pärast antakse mulle ülesandeks poisile riided selga panna. Body selga saamine tundub nagu raketiteadus! Ka ämmakas ütleb, et see ei ole alati väga lihtne. Pusserdan ja pusserdan. Eriti raske on käsi varukatest läbi ajada, sest tal on nii pisikesed sõrmad ja kardan talle haiget teha. Kui riided seljas, näen võimalust, et lapsest foto teha. Ja nii sünnibki esimene pilt, mis meie lähedastele koos teavitusega mõne aja pärast teele läheb.

Veetsin haiglas oma pisiperega veel mitu tundi ning siis lahkusin. Koroonapiirangute tõttu isasid pärast lahkumist enam tagasi haiglasse ei lastud. Tõin poest ämmaemanda kätte väikese toidukoti ning sõitsin Kärdlast ära.

Õhtul saabusin oma venna juurde sauna, kus koos värske vanaisa (Jüri seenior), onu Joeli ja külamees Ragnariga tõstsime Maru pika ja terve eluea sisseõnnistamiseks pitsid. Saatsin lähedastele välja ka teavituse koos eelmainitud fotoga: “Maru Preobraženski sündis täna kell 15:59 erakorralise keisrilõikega. Kaal 3,9 kg, pikkus 52 cm. Emme ja laps tunnevad ennast hästi.”

Suured aitähid, kallid, paid ja tänusõnad minu ning Merlini poolt Kärdla haigla ämmaemandatele, arstidele ja õdedele!!! Te olete suurepärased!

Tsiteerin Merlinit: “Nagu erahaiglas oleks olnud! Väga mõnus kogemus!”

Nii sündis minu poeg.

Kui soovid meie lapse igapäevastel tegemistel ja kasvamisel silma peale hoida, siis jälgi Merlinit instagramis @merlinstamm.

Jüri jutud blogist leiad palju mõnusat lugemist