Psühholoog ootustest: kui hea tunnistuse või kommetega on võimalik ära teenida armastust, pole see armastus, vaid manipulatsioon

Praktiline ja inspireeriv tervenemise käsiraamat “Kingitus. Kaksteist õppetundi, mis päästavad su elu”, õpetab, kuidas teha lõpp oma laastavatele harjumustele ja vangistavatele mõtetele, et olla vaba ja nautida elu. Allolev katkend on mõtlemapanev, juhtides tähelepanu ootustele ja sellele, kuidas need inimese edasist elu kujundavad.

Raamat „Kingitus“ annab praktilist nõu ja julgustab lugejat muutma neid mõtteid ja käitumismustreid, mis võivad meid mineviku vangis hoida.

Ungaris sündinud Edith Eger oli teismeline, kui ta Teise maailmasõja ajal 1944. aastal perega Auschwitzi saadeti. Edith elas imekombel holokausti üle ja kolis koos abikaasaga Ameerika Ühendriikidesse. Ta omandas Texase ülikoolis doktorikraadi ja temast sai tuntud psühholoog. Ta töötab endiselt patsientidega ja käib üle maailma loenguid pidamas.

Autor selgitab, et õudseim vangla polnud mitte see, kuhu natsid teda saatsid, vaid see, mille ta ise endale ehitas – vangla ta enda mõistuses. Ta kirjeldab kahtteist kõige tavalisemat vangistavat asjaolu – hirmu, viha, saladusi, stressi, süütunnet, häbi, vältimist jne – ning võtteid, millega nende levinud katsumustega toime tulla. Lisaks lugudele Egeri enda ja tema patsientide elust sisaldab iga peatükk mõtlemapanevaid küsimusi ja punkte, mida meeles pidada.

Avaldame katkendi:

Üks meie esmaseid hirme on hirm hülgamise ees. Sellepärast õpime varakult selgeks, kuidas teenida „häid hindeid“ – tähelepanu, kiindumust ja tunnustust. Selgitame välja, mida teha ja milliseks muutuda, et meie vajadused oleks rahuldatud. Asi pole mitte selles, et me neid asju teeme, vaid selles, kui sagedasti me neid teeme. Me arvame, et peame neid tegema selleks, et meid armastataks.

Väga ohtlik on usaldada terve oma elu kellegi teise kätesse.

Sina ise oled ainus inimene, kes sul terveks eluks olemas on. Kõik ülejäänud suhted lõpevad. Nii et kuidas end paremini tingimusteta armastada ja enda eest mõistlikult hoolt kanda?

Lapsepõlves saame me igasuguseid sõnumeid – nii öeldud kui ka välja ütlemata sõnumeid –, mis kujundavad meie arusaama sellest, kas me oleme olulised ja kui palju me väärt oleme. Ja me võtame need sõnumid oma täiskasvanuikka kaasa.

Briani isa jättis perekonna maha, kui Brian oli kümnene, ja poisist sai perepea, kes kandis ema eest hoolt ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et ema elu kergemaks muuta, tema valu leevendada ja seista selle eest, et ka tema ära ei läheks. Ta võttis selle hoolitseva inimese identiteedi täiskasvanuikka kaasa ja valis enda kaaslaseks alati naisi, kes vajasid abi. Ta oli neile pahane, sest nad nõudsid temalt pidevat eneseohverdust, aga ometi oli tal raske neile mõistlikke piire seada. Ta arvas, et selleks, et olla armastatud, peab ta olema teistele vajalik.

Teise patsiendi Matthew’ ema ei olnud tegelikult soovinud rasedaks jääda. Emadus oli naisele koormaks ja ta suhtus sellesse vähimagi ootuse või vaimustuseta. Kui vanemad on stressis, pettunud või rahulolematud, maksavad selle eest lõivu ka nende lapsed, kes võtavad selle koorma oma ellu kaasa. Täiskasvanud Matthew’d painas ikka veel kohutav hirm hülgamise ees, mis leidis väljenduse raevus. Ta oli oma tüdruksõprade vastu õel ja lärmas avalikes kohtades, karjus inimeste peale ja viskas kunagi isegi ühe koera üle parkimisplatsi. Ta kartis nii väga, et teda jäetakse maha, et ta muutis selle hirmu isetäituvaks ennustuseks, käitudes niiviisi, et teistele ei jäänudki muud valikut kui temast eemale tõmbuda. Siis võiski ta öelda: „Ma teadsin seda algusest peale.“ Üritades oma hülgamishirmu valitseda, muutus ta paraku inimeseks, keda ta kartis ka ise.

Isegi kui me pole üle elanud mingit märkimisväärset sündmust või traumat, mis oleks meid sundinud armastuse või tähelepanu eest võitlema, suudab enamik meist meenutada oma elust kordi, mil oleme teisi kaitsnud või nende huvides tegutsenud, selleks et pälvida nende heakskiit. Võib-olla oleme hakanud uskuma, et meid armastatakse saavutuste pärast, rolli pärast, mida perekonnas täidame, või selle pärast, et me kanname teiste eest hoolt.

Kahjuks kujundatakse paljudes peredes, kus tahetakse innustada lapsi hästi hakkama saama, saavutuspõhine keskkond, kus lapse olemasolu on tihedalt seotud tema tegudega: lapsele õpetatakse, et talle ei anna väärtust mitte see, kes ta on, vaid see, kuidas ta hakkama saab ja käitub. Lastele avaldatakse tugevat survet, et nad saaks häid hindeid, et nad oleks tulemuslikud sportlased või muusikud, teeks ühe hoobiga ära kolledži sisseastumiseksamid ja omandaks kolledžis või ülikoolis kraadi, mis tagaks neile konkurentsivõimelises valdkonnas hea sissetulekuga töö.

Aga kui hea tunnistuse või heade kommetega on võimalik ära teenida armastust, pole see mingi armastus. See on manipulatsioon. Kui nõnda palju rõhku pannakse saavutustele, ei saa lapsed tunda tingimusteta armastust – seda, et neid armastatakse kõigest hoolimata; et nad võivad olla nemad ise ja nad võivad teha vigu; ja et me kõik õpime ja muutume ning õppimine võib olla põnev ja lõbus.

Mu lapselaps Jordan on fotograaf, kes palgati hiljuti ühte Los Angelese draamastuudiosse portreeülesvõtteid tegema. Samal päeval tuli stuudiosse külla režissöör, kes oli paar päeva varem võitnud kaks Oscarit. Temalt küsiti, kuhu ta kavatseb oma trofeed välja panna, ja ta üllatas kõiki, tunnistades, et oli need sahtlisse pistnud. „Ma ei taha, et mu lapsed koolist tulles iga kord mu Oscareid näeks,“ ütles ta, „ja mõtleks, et kuidas nemad küll kunagi millegi samaväärsega hakkama saaksid.“ Ma naersin, kui Jordan seda rääkis, sest ka tema on erakordselt eduka mehe poeg. Jordani isa, Marianne’i abikaasa Rob, võitis Nobeli majanduspreemia. Ja ka Rob hoiab oma auhinda sahtlis, kus see vedeleb korgitseri kõrval!

Oma edu pole vaja laste eest varjata. Kuid tollel režissööril ja minu armsal Robil on õnnestunud endale kenasti tunnistada, et nende auhinnad ja saavutused pole nende tegelik olemus. Nad ei aja seda, kes nad on, segamini sellega, mida nad teevad. Kui ajame inimese saavutused ja väärtuse omavahel sassi, võivad edu ja pettumus muutuda meie lastele koormaks.

Marianne jutustas mulle ühe toreda loo, mis tuletab hästi meelde, et edasi on võimalik anda väga erinevaid pärandeid. Mu vanim lapselapselaps – Marianne’i lapselaps Silas – käis ühel nädalavahetusel Marianne’il ja Robil New Yorgis külas. Ta teatas: „Vanaema, ma kuulsin, et papa võitis suure tähtsa auhinna.“ Ta tahtis seda näha. Marianne võttis selle sahtlist välja ja Silas silmitses seda tükk aega, vedades sõrmega üle oma vanaisa nime, mis oli kuldsele medalile graveeritud: Robert Fry Engle III. Lõpuks ütles ta: „Minu teine eesnimi on Fry. Miks siin Fry kirjas on?“ Marianne vastas: „Kelle järgi sa siis enda arust oled nime saanud?“ Silas oli õnnelik, kui avastas, et osa tema nimest pärines tema vanaisalt. Hiljem, kui üks perekonnasõber tuli õhtust sööma, küsis Silas uhkelt: „Kas sa oled mu auhinda näinud?“ Ta jooksis sahtli juurde ja võttis selle välja. „Näe!“ ütles ta. „Sellel on minu nimi. Meil papaga on auhind!“

Pole hea elada edu meelevallas ja tunda, et oled sunnitud jõudma teatud kõrgusele, et väärida armastust. Ent ometi kuuluvad meie juurde ka meie esivanemate tugevused ja oskused. See on meie pärand. See on ühtlasi meie auhind. Me teeme oma lastele head sellega, kui kujundame keskkonna asemel, mis on eneseupituslik või alandlik, ülearu saavutuspõhine või saamatu, hoopis keskkonna, kus tuntakse saavutustest rõõmu. Rõõmu vaevanägemisest. Rõõmu oma annete arendamisest. Ja mitte sellepärast, et seda on vaja teha, vaid sellepärast, et meil on vabadus seda teha. Sest meile on kingitud elu.

Mu tütar Audrey ja tema poeg David on õpetanud mulle väga palju selle kohta, kuidas teiste ootustele vastamise asemel arendada oma andeid. David on uskumatult lahtise peaga ja loominguline inimene. Niipea, kui ta lugema õppis, tekkis tal spordialade kohta piltmälu. Ma ei unusta kunagi seda, et kui ta oli kahene, vaatasime koos temaga „Võlur Ozi“ ja ta jõudis järeldusele, et tormis jalgrattaga sõitev naine on kuri nõid. Aga kuigi ta paistis keskkoolis silma õppetööväliste tegevustega – mängis jalgpalli, kirjutas laule, esines kooris ja asutas kooli esimese komöödiaklubi – ja sai standardsetes testides väga häid tulemusi, oli tal hinnetega probleeme. Audreyt ja tema abikaasat Dale’i kutsuti sageli kooli nõustaja juurde, sest Davidit ähvardas ainetes edasijõudmatus. Viimasel keskkooliaastal, kui ta oli sisse saanud kahte väiksesse erakolledžisse, ütles ta oma vanematele moka otsast, et ta pole valmis neisse minema.

Haridusel on meie peres alati olnud suur väärtus – osaliselt seetõttu, et meil Bélaga polnud omal ajal selleks võimalusi, sest sõda segas meie elule vahele. Kuid Audrey ei tekitanud Davidis süütunnet ega kutsunud teda korrale. Ta kuulas Davidit. Ja kui ta sai teada, et nende kodulinnas Austinis avatakse uus muusikaakadeemia, ütles ta Davidile, et kui ta sinna sisse saab, võiks ta võtta vaheaasta, et keskenduda muusikale, ja alles siis kolledži peale mõelda. Poiss haaras võimalusest kinni, lindistas oma algupäraste lauludega demo ja sai endale muusikakoolis koha.

Aja võtmine selleks, et keskenduda millelegi, mida ta armastas ja mida ta hästi oskas, ning teadmine, et vanemad toetasid seda, et ta tegi asju omas rütmis ja omamoodi, andsid Davidile hiljem sihikindlust ja motivatsiooni alustada karjääri, mis teda huvitas. Kui ta viimaks kooristipendiumiga kolledžisse läks, teadis ta, mida ta teha tahab, ja soovis tõesti koolis käia. Ta tegi valiku, mis tuli talle kasuks, mitte ei tegutsenud pelgalt sellepärast, et vastata kellegi ootustele. Nüüd on tal diplom ajakirjanduse alal ja spordiajakirjaniku töö, mida ta armastab. Ja muusikal on tema elus siiani tähtis ja rõõmu pakkuv roll. Audrey ja Dale’i kasvatusmeetodid ja Davidi oskus oma tõde väljendada liigutasid mind ja avaldasid mulle muljet.

Oleme sageli ootuste lõksus, sest meil on täita mingi roll või funktsioon. Tihtipeale pannakse lastele peredes sildid: vastutustundlik laps, võrukael, mässaja. Kui anname lapsele nime, mängib ta seda mängu kaasa. Ja kui perekonnas on musterlaps – tubli poiss või tüdruk, kes saavutab palju –, leidub seal tavaliselt ka must lammas.

Nagu rääkis üks mu patsient: „Mu vend käitus lapsena väga halvasti. Mina sain tähelepanu sellega, et olin koostööaldis ja tubli.“ Ent silt pole veel identiteet. See on mask või isegi vangla. Mu patsient pani selle kenasti sõnadesse: „Tubli tüdruk on võimalik olla ainult teatud ajani. Pealispinna all pulbitses mu tõeline isiksus, mis tahtis välja pääseda, aga ümbrus ei soodustanud seda.“ Lapsepõlv lõpeb siis, kui hakkame elama selle järgi, kuidas keegi teine meid ette kujutab.

Selle asemel et taandada end ainult ühele rollile või versioonile, tasub teadvustada, et igas inimeses on peidus terve perekond. Seal on tema lapsik osa, kes tahab kõike kohe, kiiresti ja kergelt kätte saada. Seal on lapsemeelne osa – uudishimulik vaba hing, kes oskab ilma hinnangute, häbi ja hirmuta käia oma kapriiside, vaistu ja tahtmiste järgi. Seal on teismeline, kellele meeldib flirtida, riskeerida ja piire katsetada. Seal on ratsionaalne täiskasvanu, kes mõtleb asjad läbi, teeb plaane, seab eesmärke ja mõtleb välja, kuidas nendeni jõuda. Ja seal on kaks lapsevanemat: hooliv vanem ja ähvardav vanem. Üks, kes on sõbralik, armastav ja toetav, ning teine, kes tõstab häält, viibutab sõrme ja ütleb: „Sa võiks, sa pead, sul on vaja.“ Meil on tarvis, et kogu perekond oleks tervik. Ja kui me oleme vabad, tegutseb see perekond kooskõlas nagu meeskond, kus kõik on teretulnud ja keegi pole puudu, vaikima sunnitud või peremehetsema hakanud.

Mu vaba hing aitas mul küll Auschwitzis ellu jääda, aga nagu mu lapselaps Rachel – Audrey armas tütar – tunnistada võib, külvab see palju segadust, kui mõistlikku täiskasvanut kohal pole. Rachelile on lapsest peale meeldinud süüa teha ja mul läks süda soojaks, kui ta palus mul endale paari Ungari retsepti õpetada. Otsustasin talle näidata, kuidas teha üht mu lemmikrooga, paprikakana. Taevalik oli olla koos Racheliga köögis, kus lõhnas võis (suures hulgas võis) ja kanarasvas säriseva sibula järele. Aga peagi märkasin ma, kuidas tema isa Dale pühkis mu küünarnuki juurest kokku kanarasvapritsmeid ja mu lusikalt maha pudenenud jahvatatud vürtse. Isegi muidu kannatlik ja asjalik Rachel läks marru. „Aitab!“ ütles ta viimaks ja haaras mul käsivarrest, kui hakkasin potti peotäit küüslauku ja paprikat viskama. „Kui ma tahan selle toidu valmistamise selgeks õppida, pean selle, kui palju sa midagi sinna sisse paned, ära mõõtma ja üles kirjutama.“

Ma ei tahtnud hoogu maha võtta. Mulle meeldib vaistu järgi süüa teha, heita mõõtmine ja planeerimine kõrvale ja usaldada oma mälu. Kuid see ei andnud Rachelile vajalikku lähtepunkti. Selleks et oma tugevusi ja oskusi hästi edasi anda, ei saanud ma üksnes oma vabale hingele loota. Mul oli meeskonna täiendamiseks vaja ka ratsionaalset täiskasvanut ja hoolitsevat vanemat.
Nüüd valmistab Rachel imemaitsvat paprikakana ja Székely guljašši ning kui ma ükskord pähklirulli tegin, pidin talle helistama ja küsima, kas lisada taignale pool tassi või terve tass vett. Ta ei pidanudki retsepti vaatama. „Pool tassi!“ ütles ta.

Raske on lahti saada oma vanadest harjumustest, millega teenida „häid hindeid“, ning avastada uusi võimalusi, kuidas ehitada üles armastust ning sellist sidet, mis põhineb vastastikusel aitamisel, mitte sõltuvusel, ning armastusel, mitte vajadusel.

Kui ma proovin aidata oma patsientidel pihta saada nende varastele käitumismustritele, küsin neilt sageli: „Kas sa liialdad millegagi?“ Tihtipeale kasutame oma hingehaavade ravimiseks erinevaid aineid ja tegevusi: toitu, suhkrut, alkoholi, ostlemist, hasartmänge, seksi. Võime liialdada isegi tervislike asjadega.

Satume sõltuvusse tööst, trennist või piiravatest dieetidest. Aga kui tunneme nälga tähelepanu, kiindumuse ja tunnustuse järele, mis meil lapsepõlves saamata jäid, pole kunagi millestki küllalt, et meie vajadust rahuldada. Sa lähed selle tühimiku täitmiseks valesse kohta. See on nagu minna ehituspoodi, et sealt banaani osta. Sa ei leia sealt seda, mida otsid. Aga ometi käib enamik inimesi alatasa vales poes. Mõnikord satume vajamisest sõltuvusse. Mõnikord satume sõltuvusse sellest, et meid ennast vajatakse.

VÕTMED, MILLEGA ENNAST ENDA HOOLETUSSE JÄTMISEST VABASTADA

• Muutume heaks kõiges, mida harjutame.

Kuluta iga päev vähemalt viis minutit sellele, et nautida meeldivaid aistinguid – esimest hommikust kohvilonksu, sooja päikesepaistet oma nahal, lähedase inimese kallistust, naerulaginat, katusele langeva vihma sabinat, küpseva leiva lõhna. Leia aega, et märgata ja kogeda rõõmu.

• Tööta, armasta, lõbutse.

Tee tabel, mis näitab sinu ärkveloleku tunde igal nädalapäeval. Pane kirja aeg, mida kulutad iga päev töötamisele, armastamisele ja lõbutsemisele. (Mõni tegevus võib minna mitmesse kategooriasse,oöä sellisel juhul paiguta see kõikjale, kuhu see sobib.) Siis liida kokku kõik tunnid, mida sa oma tavapärasel nädalal töötamisele, armastamisele ja lõbutsemisele kulutad. Kas kolm kategooriat on üldjoontes tasakaalus? Kuidas oma päevi teisiti planeerida, et teha rohkem seda, millele sa praegu kõige vähem aega pühendad?

• Kohtle ennast armastavalt.

Mõtle mõnele korrale eelmisel nädalal, mil keegi sinult midagi tahtis või sinult teenet palus. Kuidas sa vastasid? Kas sind ajendas harjumus? Vajadus? Soov? Mis tunde tekitas sinu vastus su kehas? Kas see mõjus sulle hästi? Nüüd mõtle mõnele korrale eelmisel nädalal, mil sina ise küsisid kelleltki abi või soovisid seda küsida. Mida sa ütlesid? Kuidas see välja kukkus? Kas see mõjus sulle hästi? Mida on sul praegu võimalik teha selleks, et mõelda enda peale – kohelda ennast armastavalt ja hoolitsevalt?

Edith Eger “KINGITUS. Kaksteist õppetundi, mis päästavad su elu”. Tõlkinud Maarja Paesalu, Kirjastus Pegasus 2021