Ma poleks elu sees uskunud, et lapsed võivad nii erinevad olla.

Suurem laps selles vanuses juba kõndis, aga praegune beebi või siis tulevane väikelaps isegi ei viita sellele, et jalad ise veel alla võtaks.

Jah, ta teeb usinasti külgsammu ja käputab ning ronib kõikjale, seega maailm on tema ees juba valla. Toe najal teeb ka usinasti otsesamme. Näiteks siis, kui välja tõstan kärust, võtab selle äärtest kinni ja kõnnib usinasti edasi. Jalanõudeks olen valinud talle barefootid, et jalg saaks kõige loomulikumas asendis areneda.

Ta on olnud mul 6. kuust saadik näputoidubeebi ning hindab väga seda, et saab ise süüa. Ta on püha viha täis, kui teda toita proovin. Seega lusikaga ajab asju endale kenasti suhu rahulikus tempos ja joob soovi korral ilusti ise ka tassist vett peale. Tass pole tavaline, see on kahe sangaga plastikust, sest vahel on tal joomisele lisaks tuju seda natuke visata. Seega tass pole kunagi vett täis. Lisaks oskab ta elementaarseid sõnu nagu "aitäh", "emme", "õue", "kiisu", "kutsu", issi on "ii" ja suurema lapse kohta tal sõna/nime polegi.

Ta proovib end ise ka riidesse panna, aga hetkel tähendab see seda, et kõike pannakse pähe. Mütsi kisub usinasti peast ära ja kõike, mis ei meeldi - seda lennutab südamest. Ta on hea suhtleja, aga vajab aega inimestega kohanemisel. Selles süüdistan suuresti seda koroonat, sest oleme kogu aeg vaid neljakesi. Suurema lapsega liikusime rohkem ringi, sest praegu on meil tegelikult sünnipäevade hooaeg perekeskel, aga keegi pidusid ei pea. Kõik ootavad kas vaktsiini või siis rahu hinge koroonanumbrite vähenemisega seoses. Eks vast juulis tehakse üks suurem sünnipäevade pidu ühes pundis.

Beebi magab õnneks kenasti, öösel tuleb 11 tundi lausa jutti kahe söögikorraga ning päeval magab 1-2 und ka.

Olen võtnud plaani imetamise lõpetamise. Pudelit ole ta saanud enam mitu kuud. Osaliselt tahan imetamist lõpetada seetõttu, et ta kasutab seda rohkem lohutuse saamiseks või turvatunde tankimiseks. Osaliselt tahan lõpetada aga ka seetõttu, et suurem läheb nüüd veel enne kooli opile, sest adenoid vajab eemaldamist ja seega oleksin nagunii eemal. Arst hoiatas, et võib juhtuda, et kirurg eemaldab ka mandlid sama opi käigus, kuna need suured. See selgub aga alles koha peal.

Mida siis veel beebist?

Ta sööb isukalt meiega sama menüüd, kuigi tema toidud on suhkru või soolavabad. Ta saab aru, kui tema taldrikus on teine toit, kui minul ja siis see taldrik ka lendab - laps on nõus sööma vaid sama, mis meie. Seega kõik kiired asjad nagu pelmeenid ja külmutatud pitsa on meil menüüst väljas. Kõik on kodus tehtud.

Talle meeldib oma arvamust avaldada ja kui midagi ei sobi, siis viskab end pulka. Tahab kuuluda kampa ja riidleb kui jääb näiteks emmega koju ja teised ära lähevad.

Issiga koju jäämine on tema jaoks alguses maailmalõpp, aga õnneks rahuneb kiiresti. See laps on mulle nii palju uut õpetamas.

Esimene laps oli selles mõttes kergem, et tema oli kõigega nõus – alati valmis seiklema ja minema ja suhtlema. Beebi on meeletult skeptiline kõige uue suhtes ning pole üldse rahul, kui autosse istuma peab. Temaga pikemad sõidud on suur planeerimine, et saaks ikka lapse une ajal liikuda, sest muidu kannatavad kõigi kõrvad.

Kui talle midagi keelata, siis ta näitab oma pahameelt keelu üle selgelt välja. Hetkel veel füüsiliselt, aga kui rääkima õpib, siis tuleb harjutada tundeid sõnadesse panema. Samas tema üks lemmiktegevusi on talle kallite inimeste kallistamine.

Kallistage teie ka endale kalleid rohkem!