Pillanud midagi maha ja selle vedelema jätnud, sest üleskorjamine on väga keerukas.

Loobunud paljude lemmikjalatsite kandmisest, sest ta jalad on tursunud.

Süüdistanud hormoone oma ebamõistlikus käitumises või soovides (hiljem muidugi, sest keset bravuurihoogu tundud endale igati adekvaatne).

Hoidnud nimelt käsi kõhu all või peal raamimiseks või seda paitanud heldinud pilgul, et inimesed ikka saaksid aru, et oled rase, mitte paks.

Avanud ühistranspordis jopeluku, et kõht paremini välja paistaks ja ta saaks testida, kas ikka istet pakutakse. Vajadusel ka käe seljale rasedale omaselt toetanud vaevuste rõhutamiseks.

Pissinud mõned tilgad püksi. Nii lihtsalt on. Ilma naljata.

Uurinud oma nibusid ja neid mudinud, et aru saada, kas juba on sinna piima tekkinud.

Nutnud üksinda - hirmust, rõõmust, teadmatusest. Hormoonidest.

Tundnud hirmu, et beebi vupsab välja, kui kõhukinnisuse puhul potil punnitad.

Käinud ringi nii, et püksinööp- ja lukk on lahti, pikem kampsun või pluus seda varjamas.

Mitte raseerinud end nädalaid. Kuna see muutub aina ebamugavamaks ja keerukamaks, teeb rase seda vaid väga tähtsatel puhkudel - näiteks enne ämmaemanda juurde minekut.

Unustanud võtta vitamiine ja tundnud hirmu, et nüüd beebi korrektselt ei arene, kui üks tsingitablett vahele jääb.

Söönud terve topsi jäätist korraga ära.

Avalikus kohas ohtralt gaase väljutanud ja siis kiirelt sellest kohast lahkunud.

Kulutanud väga kaua, et peegli ees kõhust suurepärane Instagrami sobilik pilt teha.

Allikas: Buzzfeed