Karu vihastas, haaras käbi pihku ja tahtis selle juba padrikusse visata, kui korraga juhtus midagi ootamatut: käbi hakkas riidlema. Tema hääl oli küll peenike, aga see-eest hirmus kuri.

“Leidsid ka koha, kus lösutada,” sõitles ta. “Sa vist mõtled, et oled tähtsam kui mis tahes käbi?”

Karu ei saanud üllatusest sõnagi suust. Käbi aga jätkas: “Laiskled siin, kui mina teen tööd.”

“Mis tööd?” ei mõistnud karu.