Minule ei sobinud olla täiskohaga ema. Ma ei tundnud end hästi, kui mu ainus töö oli olla lapsega kaks aastat kodus ja teise beebiga veel aasta otsa – olen selleks liiga püsimatu.

Toona mõtlesin, mis mul viga on, et ma ei taha olla 24/7 kodune ema, ma ju armastan oma poegi pööraselt! Praegu ajab see mõte mind naerma. Oli suur õnn hakata kuus aastat tagasi, kui mu noorem poeg oli aastane, aja­kirjanikuna just Peres ja Kodus tööle.

Peres ja Kodus kirjutades, toimetades ja peatoimetades on olnud minu siiras soov tuua eri perede lugude kaudu välja, et armastust ja hoolivust ei defineeri, kas me sünnitame kodus litsentseeritud ämmaemandaga või haiglas epiduraaliga; kas me imetame last kuus kuud või kolm aastat; kas ta saab esimeseks lisatoiduks püreed või näputoitu; kas ta magab meie kaisus aastaid või leebe unekooli toel juba beebina rahulikult oma voodis; kas me soovime olla beebiga kodused mõne kuu (enne kui isa või usaldusväärne hoidja teatepulga üle võtab) või mõned aastad.

See kõik on valikute küsimus, ei muud. Pole mingit vajadust käia oma perega rada, mis ei sobi. Tänan kõiki peresid, kes on nõustunud ajakirjas rääkima oma loo. Just tänu teile oleme andnud panuse selleks, et emad, isad ja lapsed saaksid julgemalt teha valikuid, mis sobivad just nende perele, ja kasvada koos rahulolevamalt. Vanemlus on raputav ja emotsionaalne kogemus nagunii. Suur-suur aitäh!

Kõiki juuninumbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates.

“Abielu on andestamise, leppimise, alandlikkuse ja armastamise kunst,” mõtiskleb Linnateatri näitleja ja kolme lapse ema Ursula Ratasepp Pere ja Kodu juuninumbri kaaneloos. Ta räägib otsekoheselt nii läbipõlemisest kui ka sellest, kuidas vahel ei jõuagi kõike. Teda häirib eeldus kõigile – olla kogu aeg õnnelik. Aga see pole ju võimalik, eriti mitte lapsevanemana.

Oleme võrdsed partnerid: aitame ja toetame teineteist ning naudime mõnusat kodusolemise aega, tõdevad kuue­kuuse Pauli ­vanemad Heelia Sillamaa ja Peep Maasik.

“Arvasin, et nii on kõigil kergem. Ma kujutasin ette, mida see kaasa toob, ja see ei tundunud hirmus või valus, see tundus... lohutav vist,” meenutab Kristi oma võitlust sünnitusjärgse depressiooniga.

Heleri usub, et tema ja mehega juhtus see, mis juhtub paljude peredega. “Saime lapse ja kõige selle sees unustasime teineteist. Loodus on nii seadnud, et ema ja lapse side on kõige tugevam.”

“Poeg ütles, et ta on õnnelik, et ­rästikuhammustusse ära ei surnud,” meenutab Signe (38) hiljuti juhtunud õnneliku lõpuga õnnetust.

Mäletan lapsepõlvest väikest sugulast, kes ärevatel hetkedel käe taskupõhja pistis ja sealt kiiruga kahmatud luti suhu lükkas. Tädid kitlites lõõtsutasid naerda, nii et kõhud rappusid.

“Minu teine sünnitus algas päev enne tähtaega – vaid mõned tunnid pärast seda, kui olin nuusutanud muskaatsalvei eeterlikku õli,” räägib oma sünnitusloo Maarja Masing.

Mul on maakera ägedaim töö – lastele metsasünnipäevade korraldamine. Lisaks kirjutamine ja täiskohaga papsitöö. Eriti äge on, et olen kõik need unistuste tööd endale ise loonud.

Mul on tunne, justkui oleksin selle viimase kooliaasta jooksul vananenud kümnekordse kiirusega. Peeglist vahib mu laste lõbusa ja noorepoolse ema asemel vastu tige sakris vanamutt, kortsude labürint kulmude vahel.

“Armastan oma bioloogilisi vanemaid ja võtan neid kui inimesi, kes mulle elu andsid, aga polnud võimelised mind üles kasvatama,” tõdeb teismeline Deisi, kes kasvab hooldusperes.

Poja varane ärkamine on emale kurnav. Eriti teeb muret, et väsinuna on keeruline head tuju hoida.

Kui Krista ja Kalle aastate eest ööklubis kohtusid, polnud kuskilt aimata, et kunagi elavad nad kolme lapsega maal ning töötavad meelelahutusvaldkonna asemel hoopis kooli- ja kirikuõpetajana.

Kas lapsed on sageli teineteisel karvu­pidi kallal? Tahavad kogu aeg just selle leluga mängida, mis teisel pihus? Sõpradelt kuuled, et kõik õed-vennad tülitsevad ja see möödub, kuid sa ei jaksa seda ära oodata. Siin on mõned nõuanded, mis võivad abiks olla.

“Lapsed ja puhkus koos nendega on nagu ettearvamatu loodusnähtus: sa ei tea, kas järgmisel hetkel lõõskab päike või puhkeb torm. Seega tuleb lihtsalt korralik riietus valida,” muhelevad nelja lapse vanemad Liina ja Ats.

Kertu (4) ja Uku (6) on pidevalt tahtnud oma legoehitisi maale kaasa võtta, et näidata neid ka vanavanematele. Kuid kuhu need panna? Seekord meisterdavadki nad endale reisimiseks vinge legokohvri.

“Kui külarestoranis omavahel inglise ning lastega eesti ja rumeenia keeles lobisesime, jäi pere kõrvallauas meid ammulisui vahtima. Naeramegi alati, et vaadake jah meie peret – tsirkus saabus linna!” ütleb Hille Hansole intervjuus Marian, kes abikaasa Dumitru ja kahe lapsega Chișinăus elab.

Üks hetk saabub lastel selline iga, kus iga õueminek võiks olla piknik. Iga metsamatk muutub põnevaks, kui teha ka piknik. Isegi sünnipäev on ägedaim, kui see on õues ja piknikuga. Aga mida siis varuda ilusale ilmale ja ruudulisele tekile lisaks?