Surve imetada ja sinna juurde kuuluv tänitamine ja hukkamõist saadavad mind ka praegu. Nüüd, kus tahan imetamist lõpetada, lootuses ka kord normaalselt magada saada, siis saan taaskord kriitikat – oled ju kodune ema, mis sul viga. Maga palju tahad ja laps alles sai aastaseks, mis mõttes sa lõpetada plaanid? Teisest küljest vaadatakse mind kui hullu teiselt poolt – laps aastane ja saab ikka rinda! Selles sõjas ei ole võitjaid.

Nüüd on lapsele käsil uus faas – ta nimelt nutab iga asja peale. Nutab, kui astun kaks sammu eemale ja teda süles kaasa ei võta. Nutab, kui jääb magama, nutab päeval iga asja peale ja öösel samuti. Tunnen, et olen juba vaimselt päris läbi. Uni pole olnud kvaliteetne ükski öö, sest ta sööb ikka väga palju kordi öösiti. Olen kurnatud niigi ja siis veel see nutt.

Ma tunnen vahel, et ma tahan lihtsalt eemale. Ma tunnen, et ma ei suuda oma lastest rõõmu tunda. Ma tunnen, et ma ärritun kergelt. Ma tunnen, et ma olen rohkem vihane kui rõõmus. Ilmselt olen murdumas ja mul pole tuge. Pandeemia ajal pole ma saanud aega endale. Pole kuskile minna ja kui ka läheks, siis kes oleks lastega?

Mees keeldub – tema teeb tööd ja on pidevalt väsinud õhtuti. Tema ei saa aru, kuidas ma väsinud olla saan. Tema käib kontoris ja päevastes komandeeringutes. Käib kolleegidega vahel õhtuti väljas. Aga mina olen 24/7 aheldatud kodu ja laste külge. Olen mehele öelnud ka, et kui ma eemale mõneks ajaks ei saa, siis mingi hetk mul ilmselt läheb peas midagi täiesti katki ja ma lihtsalt kõnnin minema ja tahagi enam tagasi tulla.

Ma vahel tunnen enda ees hirmu, sest ma vihastan ka juba liiga sageli väiksema lapse peale. Ta on väike ja väiksed ongi rumalad ja võibki teda miljard korda mingi keelatud tegevuse küljest ära tõsta ja ta ikka läheb uuesti proovima ja nii iga päev. Pole nii, et ta proovib, siis keelatakse ja siis saab aru ja rohkem ei tee. Iga päev lugematu arv kordi on vaja katsetada, kas need keelud jätkuvalt kehtivad.

Ma pidevalt jooksen ja keelan ja päästan midagi. Kodu pole nii korras kui võiks, sest samal ajal kui likvideerin üht segadust, tekitatakse juba uut mulle.

Vahel tahaksin lihtsalt diivanile pikali visata ja lüüa käega. Tehku need lapsed, mis tahavad. Mind pole olemas, saagu ise hakkama. Samal ajal tunnen end süüdi, et ma pole see ema, kes suudaks olla kogu aeg heas tujus, kelle elamine oleks säravpuhas ning riided plekitud. Tean, et ilmselt selliseid emasid polegi olemas, vähemalt mitte siis, kui sul on kodus väikesed lapsed. Ma vahel olen mõelnud, et mis mul häda – mul vaid üks väike kodus. Mõtle kui jube, kui neid oleks kaks või väikese vanusevahega ning seda nuttu oleks veel rohkem, magamatust veel rohkem. Ilmselt peaksin olema lihtsalt õnnelik, et mul on terved ja tublid lapsed ning end kokku võtma ja selle hala lõpetama. Aga tass on ikka erakordselt tühi.

VAATA KA mõtlemapanevat videot imetamise teemal: