Ema koerust täis pesamunast: kui keegi küsib, kuidas läheb, vastan, et poeg viskas eile ainult pooled asjad vetsupotti

"Kas poisid ongi lärmakamad ja on nende loomuses proovida hävitada kõike, mis nende teele jääb?" küsib Britt avameelselt oma neljandast lapsest rääkides, kes on väga erinev varasemast kolmest tütrest. Ta 1,5-aastane poeg aina korraldab erinevaid sigadusi, vahel pea katastroofimõõdulisi, ja ta küsib endalt, kas on ise teinud midagi valesti või teisiti kui teiste lastega.

Mul on kook ahjus ja lähen seda välja võtma. Pajakinda sahtlist haaramine, ahju välja lülitamine, ukse avamine ja koogi ettevaatlikult koos vormiga ahjust kätte saamine võtab mul alla minuti. Ma ei tegutse kiirelt, aga ei raiska ka aega. See on kõigest minut. Umbkaudselt. Selle ajaga suudab mu pooleteisene poeg vetsupaberi täielikult lahti rullida, visata potti telekapuldi ning vetsuharjaga seinasid pesta. Ma ei tea, kas tunda ahastust või hoopiski uhkust, et vaat, kui palju üks inimene minutiga jõuab...

Häda on aga selles, et see krutskeid täis väikene inimene ei ole teps mitte pere ainus laps. Hoopis neljas. Neljas, keda kasvatame täpselt nii, nagu esimest kolme. Hoole ja armastuse, aga samas reeglite ja eakohaste seletustega. Need esimesed kolm minestasid üheskoos