Beebiema pahameel: kallis tsiklimees, kes sa kiirendad öösel linnas, ma soovin sulle kolmikuid!

"Kallis tsiklimees, kas sa mõistad ka, et sinu adrenaliinijanu viib nii mõnegi ema meeleheite viimase piirini?" küsib pealinnas elav Marju nutuvõru suul.

Ma soovin, et sa saaksid endale tulevikus kolmikud, et kui sind ühel päeval õnnistatakse pärast kõike seda lastega, mõistad sa, kui vastik teistega mittearvestav kodanik oled sa olnud kõik eelnevad aastad ja kui raske on sinu pärast olnud sadadel emadel. Et sa siis teaksid keset ööd, mis tunne on suure vaevaga magama pandud beebiga kogu tralli uuesti alustada või veel hullem, neil kriitiliselt olulistel uinumishetkedel ehmuda oimetuks, sest sinusuguste arvates on ülilahe, lausa kosmiliselt isane tunne tühjemal linnaristmikul öösel kiirendada, oma mehisust ja tsikli võimsust näidata, sumps paukumas ülimast masinapiinamisest.

Ma soovin, et sa saaksid lausa kolmikud, et igaüks neist erineva heli peale ehmatusega ärkaks ja sa saaksid tunda, mis tähendab koos ehmunud beebi(de)ga unesegaselt koos nutta pea iga öö suvekuudel, ise väsimusest kokku kukkumas, sest hea uni on kõigil häiritud sajast muust tegurist hoolimata veel lisaks sinusuguste pärast... Et sa teaksid, mis tunne on, kui väsimuspinged aina kuhjuvad ja kuhjuvad, kuni ainus, mida jaksad, ongi nutmine.

Ei, aitäh, ma ei taha metsa minna elama, kus vaikus ja linnulaul kogu aeg on, mida sa praegu mõtled ilmselt, kui end puudutatult tundsid. Ma armastan linna ja seda melu, mu laps magab kenasti päevase liiklusmüra taustal, aga ma tahaksin lihtsalt, et sina ei käituks siin öösel nagu puurist pääsenud metsaline, vaid arvestaksid ka teiste inimestega, kes sind ümbritsevad.