Laagrikogemus jäi napiks: laps helistas ja nuttis meeletult, minu emasüda murdus ega suutnud teda sinna jätta

“Mu toona kuuene poeg ei saanud poolt päevagi oma esimeses laagris olla, kui sain temalt äreva ja nutusegase kõne. Pakkisime asjad ja sõitsime talle järele,” meenutab Kaspari ema Liisa.

Liisa kasvatab Tartus kaht poega – Kasparit ja Martinit. Kaspar oli kuuene, juuli lõpus seitse saamas, kui teda ootas ees esimene pikem laagrikogemus. Lasteaed oli lõppenud ja kool ootamas. “Minu väga sotsiaalne laps, kes tavaliselt võõrastega vabalt suhtleb, pidi minema Käärikule jalgpallilaagrisse. Minek oli sõpradest trenni­kaaslastega ja laager pidi kestma neli päeva,” meenutab Liisa.

Ema Liisa ja isa Reiko tegid eeltööd ning selgitasid pojale, mis laagris toimub. Kaspar ootas seda väga, aga pesa tema sisse olid teinud veidrad hirmud. Ema lootis siiski nende möödumist ja laagri avapäeval saatis ema Kaspari bussile. Poiss istus sõbra kõrvale, lehvitas rõõmsalt ja sõitis ära. 

Ei möödunud aga poolt päevagi, kui Liisa sai hüsteerilise kõne.

Raplas elava Kristeli tütar Heti oli saanud just üheksa-aastaseks, kui pidi minema Kloogaranda viiepäevasesse spordi- ja ujumislaagrisse. “Heti on väga seltsiv ja uudishimulik, mistõttu ma ei kartnud teda üksi sinna saata. Kahjuks tuli ületada nii mõnigi ebameeldivus, enne kui ta laagrit nautima hakkas,” meenutab Kristel rasket laagriteekonna algust.