Liisa Olesk (35, pildil) kasvatab elukaaslase Reikoga (37) Tartus kaht poega – Kasparit (7) ja Martinit (6 k). Aasta eest oli Kaspar kuuene, juuli lõpus seitse saamas. Lasteaed oli lõppenud ja kool ootamas. “Minu väga sotsiaalne laps, kes tavaliselt võõrastega vabalt suhtleb, pidi minema Käärikule jalgpallilaagrisse. Minek oli sõpradest trenni­kaaslastega ja laager pidi kestma neli päeva,” meenutab Liisa.

Liisa ja Reiko tegid eeltööd ning selgitasid pojale, mis laagris toimub. Kaspar ootas seda väga, aga pesa tema sisse olid teinud veidrad hirmud. Ema lootis siiski nende möödumist ja laagri avapäeval saatis ema Kaspari bussile. Poiss istus sõbra kõrvale, lehvitas rõõmsalt ja sõitis ära. 

Ei möödunud aga poolt päevagi, kui Liisa sai hüsteerilise kõne.

Raplas elava Kristel Hinriksoni (41) tütar Heti (11) oli saanud just üheksa-aastaseks, kui pidi minema Kloogaranda viiepäevasesse spordi- ja ujumislaagrisse. “Heti on väga seltsiv ja uudishimulik, mistõttu ma ei kartnud teda üksi sinna saata. Kahjuks tuli ületada nii mõnigi ebameeldivus, enne kui ta laagrit nautima hakkas,” meenutab Kristel rasket laagriteekonna algust.