Arstid, politseinikud, õpetajad ja paljud teisedki, on kriisi ajal asendamatud ning nende suunas avaldatud tänu ja kiidusõnad on täiesti õigustatud. Viimane aasta on harjumuspärase elu aga pea peale pööranud ka suuresti lapsevanemate jaoks, kes on seisnud silmitsi väljakutsetega mitmel rindel.

Distantsõpe, töökohustused, laste eest hoolitsemine, hirm lähedaste tervise pärast ja mure pere materiaalse toimetuleku pärast, peresuhete pingestumine, laste aitamine õppetöös, majapidamistööd, paarisuhted – see kõik on lastevanemaid kurnanud. Paraku on nende jõupingutustest väga vähe räägitud. Teadmatus, kaua kriisiolukord veel kestab, tekitab vanemates ärevust ja depressiooni, mis mõjutab otseselt nii laste kui ka lastevanemate heaolu ning toimetulekut koduses keskkonnas.

Abi küsimine ei ole tavapärane ja vanemad tunnevad, et nad peavad ise hakkama saama. Koroonakriisist põhjustatud piirangud on pannud vanemate õlule koorma olla täiskohaga õpetaja, treener, vaba aja planeerija, nõustaja ja kokk, täites seejuures ka oma töökohustusi. Lastevanemad vajavad tuge, mõistmist ja avalikku tunnustust, et koroonakriisist põhjustatud olukorraga toime tulla.