Seda on öelnud mulle kallid inimesed, kes pidanuks tegelikult mulle tingimusteta armastust pakkuma. Nende poolt, kes peaksid süstima minusse usku, et ma olen piisav. Kuid ükskõik, mida ma tegin, ma polnud ikka piisav. Ma justkui polnudki väärt armastust.

Ma hakkasin enda kehale haiget tegema, jättes ta vajalikest toitainetest ilma. Leidsin lohutust toidust, siis jälle häbitundest nälgisin. Ütlesin kehale sõnu, mida mulle oli öeldud, halvustasin teda, varjasin teda, jätsin ta hooletusse. Justkui võõrdusin enda kehast – see polnud enam osa minust.

Enda väärtustamine ei alga kehast. See algab meie mõtetest, soojadest sõnadest ja enda julgustamisest. Igas olukorras endale truuks jäämisest. Kuidas juhtus nii, et ma olin oma kehast eraldunud? Sest ma ei armastanud end täielikult, tingimusteta. Ma otsisin seda terve igaviku mujalt. Ma janunesin ilusate sõnade, pilkude, kallistuste järele. Ma ei osanud seda endale pakkuda, sest mul puudus eeskuju. Mind on alati ümbritsenud inimesed, kes ei ole oma keha armastanud. See oli minu normaalsus. Sama võib juhtuda ka inimesega, kes kasvab üles vägivaldses ja väärastunud perekonnas. See muutub normaalsuseks ja teisiti ei kujutagi maailma ette.

Enesearmastus

Minu teekond enesearmastuseni algas alles hiljuti. 28-aastaselt vaatasin päriselt enda sisse. Ennast armastada on nii raske, kui tunned, et sind ei ole armastatud ja sind on kõrvale heidetud. Pool oma elust olen olnud õnnetu, poolik, hüljatud, võõrdunud, proovinud kuuluda inimeste sekka, kandes alati maski ja varjates enda tundeid ja mõtteid. Nii pikk aeg mu elust, mis oleks võinud olla täis enesearmastust ja -väärtustamist. Ma uskusin siiralt, et ma pole paremat väärt ja paremat elu ei olegi.

Ma saan kohe 29-aastaseks ja ma võin täna öelda, et ma lõpuks ometi olen oma kehaga kontaktis. Ma siiralt armastan teda, me oleme kasvanud üheks. See muutus hetkest, kui võtsin vastutuse enda heaolu eest. Ma murdsin välja ohvrirollist. Ma lõin end taas. Tuletasin meelde kõik need valusad hetked mu elus, kus mulle tehti haiget ja kallistasin sel hetkel ennast ning täitsin kõik augud armastusega, mis tuli minu südamest.

Tänulikkus

Olen valmis oma keha armastama. Ma pingutan, et anda talle kõik, mida ta vajab. Ma pean teda meeles. Ma ei suhtu temasse enam nii, nagu ta ei oleks osa minust. Ma ei väldi tema vaatamist, ma hoopis imetlen teda. Ta on mind kandnud ka siis, kui ma tegin talle haiget. Ta on kandnud elu ja teinud imesid. Temas voolab iga päev elu. Ma ei saa teda enam iseenesestmõistetavana võtta.

Ma ei saa öelda, et tagasilangusi pole, kuid sellistel hetkedel panen käed kokku oma südame lähedale, sulen silmad, hingan sisse ja tuletan endale meelde, kui imeline ta on ja kui väga ma hindan tema olemasolu. Minu sisse voolab alati soojus nagu päike paitaks mind. Tihti tulevad silmanurgast ka pisarad välja, suurest õnnest. Ma olen lõpuks oma rännakuga jõudnud siia. Ma olen tänulik iseendale, et ma leidsin endas jõu muuta seda, mida muuta saan, mitte sellele, mida ei saa.

Alates sellest esimesest sammust, kui võtsin vastutuse oma elu eest, muutus kõik. Ma võtsin oma eesmärgiks kuu aega keskenduda enda heaolule. Ma sain kontrollida, kui palju ma joon vett, mida söön ja kas ma liigun piisavalt. Loobusin kõigest, mis ei viinud mind edasi. Näiteks alkohol, negatiivsed inimesed, sotsiaalmeedia. Esimest korda elus langetasin maski ja mõistsin, et kui ma pole üksi enda jõududega saavutanud kauaoodatud eesmärki, siis ma ei jõua sinna ka järgmise 14 aasta jooksul. Ühinesin väljakutsetega, mis andsid mulle tööriistad, kuidas oma mõttemustreid ära tunda ja muuta. Otsustasin, et lähen psühhiaatri juurde ja päriselt lasen end teistel aidata. Läksin ka psühholoogi ja kogemusnõustaja juurde. Mu ümber olid inimesed, kes tahtsid mind aidata ja mina lasin neil lõpuks seda teha. Ma võtsin kõik vastu, neelasin infot enda sisse nagu švamm.

Ilus ja valus teekond

Mitmed kuud on möödunud, ma näen tulemusi ja see annab mulle jõudu edasi minna, sest ma pole veel kohal, kus tahaksin olla – olen teel. See on selle asja juures kõige toredam, alati on võimalus eksida ja uuesti proovida. Veel targemaks, teadlikumaks saada. Õppida end tundma läbi eksimuste ja tagasilöökide. See teekond ei ole ühejooneline ega sirge. See teekond on nii valus, et süda päriselt valutab. Ma olen nutnud, oi kui palju nutnud. Ma olen enda peale vihane olnud, ma olen end kritiseerinud ja siis jälle üles korjanud ja lohutanud. Ma olen enda jaoks olemas olnud, nii heas kui halvas. Ma olen seda kõike üksi teinud, sest mitte keegi teine ei saa öelda mulle neid ilusaid sõnu, kui ma ise ei usu neisse. Neil pole mingit tähendust – need ei jõua kohale, vaid kaovad kohe, kui jään oma mõtetega üksi.

Mulle annab jõudu ka see, et minu ümber on nii palju naisi, kes vaikides, mask ees, tunnevad end maailma kõige inetuma inimesena, sest keha ei ole taastunud ja on muutunud nende suurima hirmu reaalseks kehastuseks. Ma tahan olla nende eestkõneleja, kes annab neile hääle. Aga ainult nemad teavad, kuidas seda häält kasutada. Kui ma näen enda ümber naisi, kes on kaalus alla võtnud, siis ma ei ütle, et ta näeb ilus välja, sest kaal on langenud. Mida ta on teinud selleks, et kaal langeks? Kui ma näen enda ümber naisi, kes on juurde võtnud, siis ma ei kommenteeri nende keha. Küsin hoopis kuidas tal läheb ja kuulan teda päriselt. Sõnad teevad haiget ja jätavad sügava haava.

Aktsepteeri end sellisena nagu oled

Kui ma vaatan end peeglist, siis ütlen endale kõige ilusamaid sõnu, mis pähe tulevad.
Minu keha, olgu milline tahes, on minu keha. Siin on paslik öelda, et armasta end sellisena nagu oled? Me oleme siia ilma tulnud kindlal põhjusel, meil on kindlad iseloomujooned, mida muuta ei saa. Kui me aktsepteerime end sellistena, nagu me oleme siia ilma sündinud, siis on meil lihtsam end armastada ja luua siiralt ideaalset minapilti.

Pea meeles:

Sa oled imetlusväärne.
Sul on väärtust, mida jagada.
Kõik, mida sa soovid, tuleb su ellu.
Elu hoiab ja juhib sind.
Sa saad kõigega hakkama.
Sa saavutad kõik oma eesmärgid.
Sa tead, mida vajad. Luba endale seda. Sa oled seda väärt!