Sa just lõpetasid tund aega tagasi koristamise!

Ta teeb seda ilmselgelt meelega, et sind proovile panna!

AAAAAAAAAAAARRRRRGGGHHHHH!

Sa suutsid end kontrollida, aga miks sa peaks end tagasi hoidma, kui tema seda ilmselgelt ei tee? Ja sa oled nagu kiirkeedupott, millelt ventiil pealt ära lendas – elad enda viha lapse peal välja, seni kuni ta süüdlaslikul ilmel sulle otsa vaatab. Ja sa ütled talle kõik välja – kõik surmapatud. Sa annad talle teada, kuidas tema sinu pingutustest üldse ei hooli ja kuidas sina tema asemel seda teeks ja kui tal peaks hetkekski tähelepanu hajuma sinu vihase loengu jooksul, ajab see sind veelgi enam kettasse, mis su pulbitseva viha veelgi raskemini kontrollitavaks teeb.

Sanktsioonid ja karistused paigas ja enda viha lapse peal välja elatud, tunned sa aga, kuidas sul ootamatult või oodatult kergem hakkab. See väike olevus aga, kes õnnetult seal tooli peal istub, keda sa just hetk tagasi kasutasid enda pingete maandajana, tunneb end vastupidiselt. Sa küll püüad endale oma teguviisi õigustada, sest ta ju ise on süüdi, ise ta ju ei kuulanud. Kuid mida enam sa rahuned, seda enam sa mõistad, kui ebaproportsionaalne oli olnud kuritöö ja karistus. Kas see nädalane nutikeeld ja lubadus mitte kunagi enam mullitajaid osta on ikka põhjendatud karistused?

Ja siis see juhtub – su südametunnistus muutub sedavõrd piinavaks, sest sa ei ole ju koletis! Sa tahad, et su laps kasvaks turvalises ja armastavas keskkonnas. Palju mõistlikum lahendus ju olnuks see, et ta lihtsalt koristab (või aitab koristada) enda tekitatud segaduse, mis oleks talle ka ehk midagi õpetanud. Sa võtad oma lapse kaissu ja vabandad, et sa selliselt reageerisid – SINA ei tulnud probleemi ja enda tunnetega toime.

Usun, et taoline olukord on enamikule meist äratuntav, meeldib seda meil endile tunnistada või mitte. See on klassikaline klaas tühi olukord, kus sinu enda emotsionaalsed ja füüsilised vajadused on rahuldamata ja sellest tekkinud rahulolematus ei lase sul kaine pilgu ja mõistusega tekkivate probleemidega tegelda. Kuid me tahame ju olla nii head vanemad kui võimalik ja sellepärast ei saa olla laps kõige tähtsam inimene sinu elus. Kõige tähtsam pead olema sina ise! Sinu vajadused peavad olema rahuldatud, sest kui sa oled omadega heas kohas, siis saad sa ka lapsele pakkuda turvalisust ja emotsionaalset tuge, mida see igapäevaselt eksperimente tegev maailmaavastaja tegelikult vajab.

Nälg on loomulikult vaid üks põhjuseid, mis meid kergelt rajalt lükata võib. Kuid see on ka tegelikult lihtsaim viis enda eest hoolitseda. Me ju näeme ka endi laste puhul, missugused draamakunnid nad on, kui neil nälg näpistab. Vahel ei teagi, millest see emotsionaalne hullusepuhang ja siis sulle meenub – ta ei ole ju veel söönud. Meie täiskasvanuna suudame oma emotsioone küll paremini kontrollida, kuni me siis ühel hetkel enam ei suuda.

Selleks, et seda olukorda ei tekiks, on suurepärane viis natuke ette mõelda, mis on lisaks emotsioonidele ka rahakotile sõbralikum käitumisviis. Öeldakse ju ikka, et ära näljasena poodi mine, sest siis sa ei ole adekvaatne otsuste tegija. Valmista enda vahepalad ette – hoia pähkleid kodus, koori ja tükelda juurvilju ning pane need kättesaadavale kohale. Keedumuna külmkapis on kiire leevendus kasvavale näljakoletisele. Tänases Eestis on nälg ainult halva planeerimise tagajärg ja on täielikult välditav.

Mine vaata ka lehele tarkvanem.ee, kus saad näpunäiteid, kuidas enda tassi paremini täita. See on oluline.

Jaga
Kommentaarid