Psühhoterapeut selgitab: pahatihti on meil vildakas arusaam sellest, mida rahulolu pakkuv elu endast kujutab

Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab oma Heliose kirjastatud raamatus “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”, inimesed seavad endale elus tihti eesmärke ja eeldavad, et nende eesmärkide täitmine teeb nad “õnnelikuks”.

Mõnikord lähebki nii, kuid pahatihti on meil vildakas arusaam sellest, mida rahulolu pakkuv elu endast kujutab. Meid on lihtne teelt eksitada piltidega säravatest, naeratavatest, ilusatest inimestest, kes poseerivad kaunite arhitektuurimälestiste, kiiskavate autode ja imekaunite asjade keskel, luues meis vaikse arusaama, et meiegi ihaldame samu asju.

Mitte ükski reklaam ei näita tavalise välimusega inimesi oma deemonitega maadlemas, valudega silm silma vastas seismas ja sealt spontaanset rõõmu leidmas.

Negatiivseid tundeid blokeerides võtad endalt ka positiivsed

“Emotsioonidega ei ole kaasas kanalite valimise pulti – neil on vaid volüüminupp. Pole võimalik kurbust ja valu nuppe vajutades sujuvalt õnneks ja rõõmuks pöörata. Üht summutades vaigistad kõik”, ütleb terapeut Jerry Hyde.

Lapsed mõistavad ühenduses peituvat rahulolu ammu enne, kui õpivad asjadest rõõmu tundma. See on tunne, mis kaasneb vanematelt ja hooldajatelt tuleva mõistmisega, võimega oma keskkonda mõista ja tunnetada ning sellega ühendus leida. Et olla “mõistetud”, vajab laps, et hoomaksime kõiki ta tundeid, nii viha, hirmu, kurbust kui rõõmu. Saame selleks vajalikud vahendid vaid siis, kui iseenda tunnetega kursis oleme.

Kui oma lapsele tõesti õnne soovid, soovitab Perry jätta tarbimiskultuuri jumalate jutt kus seda ja teist, kuna asjad ei mängi siin ilmselt mitte mingisugust rolli. Ka pole oluline olla kõige targem, rikkam, pikem, säravam jne. Tähtsaimaks osutub hoopis suhete kvaliteet.

See, kuidas me õpime vanemate ja õdede-vendadega suhestuma, loob harjumused ja kondikava meie edaspidiseks eluks. Kui võtame harjumuseks oma õigust taga ajada, vajaduse alati teistest etem olla, enim materiaalset vara koguda, kohustuse tundeid vaka all hoida, kogemuse, et meie tundeid ei võeta kuulda just niisugusena, nagu need meid tabavad, võivad need dünaamikad panna pidurid arengule, mis puudutab intiimsust ja võimet õnne kogeda. Tunnete tunnistamine aga võimendab meie ja laste vahelisi sidemeid.

Harjutus, kuidas tunnetada teise tundeid:

Teiste tunnete läbielamise harjutamine muudab asja lihtsamaks, kui aeg on käes. Mõtle isikule või grupile, kes jõudis milleski teistsugusele arvamusele kui sina, näiteks hääletas teisiti. Selle asemel, et ta rumalaks tembeldada, mõtle ta eluolule, lootustele ja hirmudele. Pane end tema olukorda ja püüa mõista, miks ta jõudis teistsugusele järeldusele kui sina. Tunneta teda valdavaid tundeid.

Empaatia saavutamine on raskem, kui esmapilgul tunduda võib. Asi pole oma vaatenurgast loobumises, vaid teise vaatenurga ja tunnete põhjuse mõistmises ning nägemises, ja mis kõige tähtsam – temaga koos tundmises.