Laps, kellelt pidevalt nõutakse tubli olemist, tunneb, et ta pole piisav

Sepp toob välja, et kui me arvame, et mida rohkem oma lastelt nõuame, seda parem on nende tulevik, siis see võib materiaalsel tasandil isegi nii olla, kuid see ei too kaasa sisemist rahu tunnet, mis on õnne aluseks, kuna nõudmised ja nõudlikkus tekitatavad vaid rahulolematust. Laps, kellelt pidevalt nõutakse, et ta koguaeg tegutseks, oleks kogu aeg tubli ja distsiplineeritud, tunneb, et sellest, kes ta on, ei piisa kunagi. Ta tunneb, et ta peab ennast koguaeg tõestama ja tohutult pingutama, et teenida tunnustust ja armastust. Ta hakkab tundma, et tema väärtus seisneb tema tegudes ja sellega ta kaugeneb enda puhtast olemusest, kuni ühel hetkel avastab, et tal ei ole õrna aimugi, kes ta tegelikult on ja mida ta tegelikult soovib siin maailmas teha ja kogeda.

Kui me suuname lapsi ringidesse ja huvitegevustesse, siis oleks hea tähele panna, mis on see, mis paneb lapse silmad särama ning mis tekitab temas elevust ja rõõmu. Selle tunde kaudu annab hing märku, et see on tema jaoks õige suund. Ja kui see peaks vahepeal muutuma, võiks võimalusel anda lapsel kogeda erinevaid kogemusi, et tal tekiks endal äratundmine, mis on tema jaoks see kõige õigem.

Mida rohkem lubada lapsel ennast väljendada, seda õnnelikum ta on

“Kõik piirangud, kontroll ja hirmutamised hakkavad lapses tekitama väga suuri blokeeringuid nii enda väljendamises, kui ka elus edasi liikumises. Väga paljud lapsed jõuavad ka rännakuseansile just hirmude tõttu. On väga oluline, et me märkaksime, mida ja kuidas ennast lastele väljendame. Kui meis endis on hirmud, siis anname selle väga kergesti lastele edasi. Siis on vaja ise endaga tegeleda ja kui vanemad leiavad endas rahu, siis enamasti laheneb ka lapsel see teema kiiresti ära,” selgitab Sepp.

Ta nendib ka, et me kordame väga tihti lapsi kasvatades samu ütlusi, mida meie vanemad või kasvatajad on kasutanud. “Just paar päeva tagasi kuulsin, kuidas kaunis noor ema riidles pisikese tütrekesega rannas, kui viimane nuttis, kasutades väljendit: “Kas pean alati rihma välja võtma?”. Sageli kuulen lasteaiakasvatajaid kasutamas taktikaid nagu: “Kes õues asju kokku ei korista, see homme õue ei saa!”. Viimane on küll pealtnäha süütu väljend, kuid kui lapse jaoks koguneb selliseid väljendeid päeva jooksul mitmeid kordi, siis see programmeerib tema alateadvusesse negatiivseid uskumusi ja piiranguid, mis võivad täiskasvanueas uskumatult palju tema elus toimuvat mõjutada,” räägib Sepp ja lisab, et harjumuste muutmine ei ole lihtne, kuid kui me lahendame iseendas ära enda valukohad, siis tunneme endas kergust ja rahu. Sellest kohast leiame ka palju kergemini uusi toetavaid lähenemisviise, kuidas lastele läbi ausa ja avatud vestluse enda arusaamu väljendada.

Mis oleks, kui hakkaksime ise lapsi rohkem usaldama?

“Mis oleks, kui võtaksime neid kui täiskasvanuid ja endaga täiesti võrdseid? Või võibolla isegi kui meie õpetajaid? Meil on lastelt väga palju õppida! Mis oleks, kui päriselt kuulaksime, mis neil öelda on? Ja kui esimese küsimise peale kohe vastust ei tule, siis ei tohiks käega lüüa! Kui laps on harjunud mingit viisi suhtumisega iseendasse, siis see ei muutu üleöö. Meil on vaja kõigepealt iseendas leida usaldus ja huvi lapse suhtes. Ja anda aega lapsele avanemiseks. Kuid see tasub ennast kuhjaga ära, kui te näete seda puhast rõõmu lapse silmis, et see, kes ta on enda sisemuses, on täielikult aktsepteeritud ja tingimusteta armastatud, alati,” räägib Gerly Sepp.

Jaga
Kommentaarid