"Vallatu" pole ainuke sõna, mis voodielusõnastikku kolinud on. Sama saatuse osaliseks on saanud ka mürgeldamine. Mingi aeg tagasi tegin intervjuu Star FM hommikuprogrammi rahvaga. Seal tutvustati mind müramistreenerina. Saatejuhtidel tuli paar head kahemõttelist nalja selle ameti kohta. Seostati mürgeldamist voodilinade vahel maadlusmatšiga. Head nalja ma hindan ja eks seegi oli omal kohal. Kuid ei olnud Star FMi rahvas esimesed ega ka viimased, kellele mürgeldamine esmalt magamistoas rahmeldamisega seostus.

Võib olla ongi see üks põhjus, miks lapsevanemad enda lastega enam mürgeldada ei taha. Mõni aeg tagasi pidasin ma lasteaias müramisõpetaja ametit. Õpetasin lastele mürgeldamist. Lustisime niimoodi, et isegi asfalt tolmas! Ilmselt on ka lustimine tabu alla sattunud sõna ja tähendab nii mõnegi jaoks kaunikesti roppu asja. Olgu nende sõnade tõlgendamisega kuidas on. Las see jääda igaühe enda rikutuse tasemele.

Jama on hoopis selles, et lasteaed pidi otsima endale müramisõpetaja. Ja nad ei teinud seda asjata. Ma kohtasin väga palju täiesti läbi mängimata lapsi! Nii mõnelgi lapsevanemal on jäänud mulje, et küll lapsed lasteaias mängivad. Aeda järgi minnes saan ära mängitud lapse ja võin rahulikult omi asju ajada. Muidugi lapsed mängivad lasteaias, kuid sellest kümneid kordi väärtuslikum ja tähtsam on vanemaga koos mängitud aeg.

Selleks koosveedetud ajaks ei pea olema ilmtingimata mürgeldamine. Võid rahulikult puslet kokku panna või hoopis koduseid toimetusi teha. Muide väikeste laste sisse on kooderitud vanemate aitamine. Mida nooremalt sa last kaasad enda toimetustesse, seda suurema tõenäosusega ta kõrgpuberteedis on valmis sind kodustes töödes aitama. Koos mängides ja toimetades saad sa aimu lapse huvidest ja oskad neile hagu alla anda. Merimee rühmakaaslane näiteks teeb täna endast kaks korda vanematele kabe võistlustel tuule alla. Just tänu sellele, et vanemad otsustasid tema huvi väljaselgitamisel ja selle toetamisel kaasa lüüa. Mina näiteks olen koos Merimeega joonistamise peale korralikult aega pühendanud. On näha, et tal on selles käppa, tänu sellele sünnib meil kodus igavesti vahvaid taieseid.

Mürgeldamist siiski ei tasu ära unustada. Eriti puudutab see isasid. Eelmisel nädalal korraldasime ühe lasteaia lõpumürgli metsas. Seda viis läbi mu paarimees Egon. Tegime programmi nagu me teeme tavalist metsasünnarit, kuid lõppu panime isadele KEERU KEERU õpitoa. Keerutamine ajab lapsed mõnusalt pöördesse ja on üks efektiivsemaid lapse maandamise viise. Ühtlasi korralik füüsiline trenn papsidele. Ma pole ühelgi metsasünnal kuulnud nii vägevaid kooris kilkamisi, mis toimus, kui kõik lapsed korraga papside seljas keerlema hakkasid. See oli mega VÄGEV! Kahjuks kestis see ühtne rõõm ainult ühe keerutuse jagu. Kui saabus teise keerutuse stiilinäite aeg, jalutasid osad isad lihtsalt platsilt minema. Jättes segadused lapsed keset platsi kurvalt vaatama, kuidas vähe asjalikumad papsid enda põnnidelt rõõmukilkeid välja keerutasid.

Eks oli neil papsidel tähtsamatki teha. Platsi ääres libisesid käed taskusse, et nutitelefonist äärmiselt olulist infot hankida. Oleks see minu teha olnud, oleksin telefonid neilt käest minema virutanud ja karjunud: ”Mida sa teed mees? Vaata su laps on seal platsil! Just nüüd ja praegu ta vajab sinu aega!!”. Päeva lõpuks ei korise keegi oma surivoodil, et oleks ma jumala pärast sotsiaalmeedias saanud rohkem ringi kammida. Kuid nii mõnigi võib soovida, et oleks võinud rohkem aega oma perele pühendada…

Võta korra lugemisele paus ja meenuta, millal Sa viimati mürgeldasid lapsega nii, et endal higimull otsa ees. Kohe sedasi, et riiulil olev vanaema kingitud antiikne vaas oleks rõõmukilgetest lõhkenud? Tuleta seda hetke meelde ja proovi meenutada, kas selle mürgli keskel sa mõtlesid, mida homme tööle selga panna või mida õhtuks kokata. Kui sulle meenub mingigi mõte, mis keset mürglit pähe tuli, siis pead sa veel mürgeldamist korralikult harjutama.

Kui sa ei suuda meenutada ühtegi sellist hetke isegi kaugest minevikust, on asi veits nihu... Lapsega mürgeldamine on puhas meditatiivne seisund. Mürgeldamise ajal olete te mõlemad täiesti hetkes! Puuduvad igasugused tuleviku ideed või mineviku heietused. On ainult kõva naer ja katkematu kilgete jada.

Mürgeldamist vajavad lapsed õnnelikuks lapsepõlveks sama palju kui sööki. Tegelikult on see meditatiivne seisund kasulik mõlemale poolele. Mida varem põnniga mürgeldama hakata, seda tugevam ning usaldavam side vanema ja lapse vahel tekib.

Täpselt sama asja võid meenutada ükstaskõik, mis koos veedetud kvaliteetajale mõeldes. Kas sa meisterdasid midagi, lihtsalt vestlesid või sõitsite rattaga. Mis iganes see hetk oli. Põhiline, et sa olid selles hetkes koos lapsega. Ilma, et oleksid näppinud kas või korraks nutitelefoni või mõelnud olmemõtteid. Võib olla loeb seda blogi mõni vanaema või vanaisa ja mõtleb, et oleks mul olnud mahti enda põnnidega mürgeldada... Veel pole hilja. Lastelastega saad järeleaitamise tunde teha mõnusalt. Või vähemalt saab seda lugu oma lastele jagada, et nemad seda mustrit ei kordaks. Või kui oled lapsevanem, kellel lapsed juba suured, siis võid vabalt telefoni haarata ja kokku leppida ühise mõnusa tegevuse, mis mõlemale hingelähedane, et päriselt koos aega veeta. Kunagi pole hilja.

Ma soovitan lisaks lugeda Jaan Aru mõtteid sama teema kohta tarkvanem.ee lehelt. Jaan on minu arust üks muhedama jutuga teadlasi, kelle tarkused on alati mõnusasse mahlasesse juttu poetatud.

Minge ja mürgeldage oma vallatute lastega nii, et see nakataks teie naabreid ja nemad omakorda enda naabreid!

Jaga
Kommentaarid