Üsna lihtne on jõuda „kõik on üle pea” kohta. Selline tunne, et tahaks joosta suvalises suunas ja põõsa alla magama heita. Ei, jaa-jaa, saage kaks last, jumala lahe on. Saage veel korraga, siis nad ju tegelevad üksteisega. For fucking sure! Kõik, mis sa saad, on kaks korda rohkem jauramist ja võid oma sexy time’i naisega ära unustada. Hea, kui üldse oma naiselt mõne naeratuse saad. Oma nägu mossis nagu mõnel vanatoil. Samas iga kord, kui lähen kodust välja ja olen siis selle õndsa põõsa all, mõtlen ikka perele. Tunnen, et oooh, nii äge, et mul on minu oma kari. Nad on ju nii nunnud. Siis saad sõpradega rääkida lastest ja kui naljakad mingid olukorrad on. Vaata, õppis rattaga sõitma, tead. Kuni koju jõudmiseni. Ja läheb jälle lahti. Nii isekas kui see jutt kõik ka ei tundu, siis tegelt ei keerle kogu maailm ümber minu.

Vahel on minu tass pooltäis, samas kellelgi meie peres on just tühjaks saamas. Usun, et oleme õppinud perena märkama punasena plinkivat tulukest pea kohal. Kõige olulisem on jälgida, mis meie ümber toimub, kellel on vaja korra akusid laadida. Natuke tähelepanu. Tibake tunnustust või aktiivset vaimuerutust. Korraks ära saamine mõjub hästi nii lastele kui ka emmedele ja issidele. Me hakkasime üsna varakult lapsi vanavanemate juurde viima. Nägime kiirelt tulemust, et üksteise igatsemine ja teistsugused reeglid aitasid Ruubinil paremini endaga toime tulla. Nüüd ta lausa küsib, et tahan vanaema-vanaisa juurde. Neil on omad lood, tegemised, reeglid ja saab korra tunda iseseisvalt ära olemist. Saab pärast meile rääkida ja olla uhke iseenda üle. Ma arvan, et lood meie tegemistest eemal annavad hea mina-tunde ja ehitavad karakterit. Lapsed ju iseseisvuvad iga päev. Eemalduvad oma karjast ja mina vanemana tahan neile toeks olla.

Eks see keerulisem aeg on siis, kui titt on majas, nii pea kui titest on saanud juba vähe lapsem toode, kodukorraldused muutuvad. Nii sain ka mina oma elu tagasi. Kõikidest neist kinni olnud tunnetest sai üsna kiirelt vabaks. Kõik möödub. Lase minna. Homne päev on kõik uus. Aega on. Mulle meeldib, kui mu päev on täis tegevusi, mille puhul on võimalik mõõta edu, arengut, loovust või aktiivsust. Mulle meeldib, kui ma saan tunda tulemust. Mulle meeldib, kui kontserdi lõpus rahvas plaksutab. Mulle meeldib, kui projektide tulemused on edukad. Mulle meeldib tunda patsutust õlal, tunnustust. Hobide ja professionaalse eluga on palju lihtsam tulemusi saavutada, sest üldiselt ei ole seal kolmeaastaseid, keda absoluutselt sinu maailm ei koti. Kodus tulemuslikult toimimine nii, et kõigil on korraga hea, on pigem keerulisem ülesanne kui uut brändi lansseerida. Kui kodus tuled toime, siis kõik väline tundub meelakumine.

Minu tassi täidab näiteks meeletu täpsusega toiduretseptides näpuga järje ajamine. Pärast veel väljapeetult perele toidu serveerimine. Olgugi et enamasti istun ma üksinda lauas, uhke nägu ees. „Sööma!” Kedagi pole. Toit jahtub ju ära?! Kus kõik on? Lapsi tuleb mööda tuba taga ajada ja kedagi ei koti minu saavutus. Ketšup teeb toidu ikka paremaks, nii et võid rahulikult oma väga peene toidu ise ära süüa. Seda ma ka teen. Meeleldi. Ja ei lähe enam närvi. See on minu saavutus ja ma olen ise sellega rahul. Olen õppinud nautima iseennast ja tulemusi ilma teiste heakskiiduta. Mulle meeldib ka näha, kuidas Anett teeb omi märkimisväärseid saavutusi. On nende üle uhke ja me saame perena sellest rääkida ning koos tähistada. Või teinekord teeme midagi crazy’t ja eneseületavat kahekesi. Tunda rõõmu sellest, kuidas Ruubin areneb ja õpib elus uusi, meie jaoks ammu möödas olevaid asju, nagu rattasõit. Tunnen uhkust, et Miilal kasvavad hambad ja ta roomab mööda tuba ringi. Teiste saavutuste märkamine ja tähistamine annab samuti mulle midagi juurde.

Lugu sellest, kuidas perega oma linnupuurist välja saada. Meil oli kindel soov Eestis surfata. Nii me ootasime perfektset tormi, et Ristnasse minna. Peast käis sada korda mõte läbi, kuidas see ikka ära korraldada. Kahekesi ei lähe, sest Miila on liiga väike. Üksinda ei lähe, sest tahaks koos sõita. No vaatame, mis saab. LÄHME. Nii see torm tuli. Otsus tuli võtta päevaga vastu. Pakkisime kogu pere kokku ja sõitsime Hiiumaale. Loomulikult polnud see mingi meelakkumine. Palju planeerimist, võimalikke tagasilööke. See-eest seiklus kõigile. Uus koht, eneseületus ja lugu, mida rääkida ning meenutada. Me saime oma igapäevasest ärka-söö-mängi-tööta-rutiinist välja. Nüüd on seinal pildid reisist ja ühine mälestust seiklusest, mis täidab tassikest iga kord, kui neid päevi meenutan.

Oleme proovinud hoida 1–2 korda nädalas trennirutiini. „Ma käin kähku jooksen väljas.” Või teen kiire wakesurf’i sessiooni. Või sõidan koos Ruubiniga rattaga lasteaeda. Või jooksen lapsele lasteaeda vastu ja tagasi. Olgu see üksinda liikumine või koos liikumine, mõlemal on omad plussid. Seiklus, välja saamine = tassi täitmine. Piisab tunnikesest aktiivsest tegemisest, kui kogu mõte ja füüsiline olemine vabaneb. Tulen koju ja tunnen, et oleme oma vaimset-füüsilist olekut parandanud. Kõige raskem on vastu võtta otsus, et see pekki koguv laevaahter mugavast diivanipositsioonist lahti ankurdada. Üks hea remark. Ükskord jooksin Ruubiniga mänguväljakule, tema sõitis rattaga muidugi. Mänguväljakul oli poisil tund aega tegemist, nii ma jooksin 36 ringi ümber mänguväljaku. Tundus veits imelik, aga minu sammude eesmärk sai täis ja Ruubin sai oma mänguisu täidetud. Olen õppinud, et kui närviline mõte hakkab ligi tükkima, siis roni lihtsalt välja ja jookse. See aitab.

Veel üks ülioluline asi on käia enam-vähem regulaarselt väljas teiste inimestega suhtlemas. Hästi lihtne on ju kogu aeg koos olles hakata üksteisele pinda käima. Olen korduvalt leidnud hetki, kus lihtsalt teistega olemine teeb mind paremaks inimeseks. Tulen koju ja olen hoopis teise olekuga kui see haisev vedel kokk-koristaja, kes vahepeal krõpsupuru särgilt nokkides peeru laseb. Mulle meeldib käia ja jahuda täiesti teistel teemadel kui pere, kodu, töö. Vahel täiesti suvaliste inimestega, et asi veel vabam oleks. Lihtsalt olla ja uurida, mis toimub, ja ajada suvalist jura. See suvaline jura on nii värskendav, sest ma ei pea millelegi mõtlema. Ruubinil on samuti hunnik sõpru, ka Miila osaleb juba omasugustega suhtlemises. Seda on kohe näha, kui ka nemad saavad oma sotsiaalseid oskusi arendada ja neil tekib jälle mingisugune uus kogemus, millest saab rääkida ja mis neile väga palju juurde annab. Kaua nad peavad õiendavate vanemate igavest õpetust kannatama.

Et hea flow elus oleks, tulebki endaga rahul olla. Vahet pole, mis VÕIKS olla. Keegi teine ei aita paremini kulgeda kui mina ise. Mina tean, mis mulle meeldib. Kui avastan, et mingi asi enam ei meeldi, siis see on ka positiivne teadmine. Uurin aeg-ajalt vaimseid arendamise võimalusi, näiteks lihtne äpp nimega Headspace aitab alati end maandada. Samas YouTube’is on eriti lahe kanal The School of Life, mis selgitab lihtsaid elulisi filosoofiaid, mis aitavad muuta oma perspektiivi igapäevaste asjade suhtes. Suures plaanis usun, et elu on lihtsalt elamiseks. Igal asjal on oma tempo, pole mõtet üritada kõike kontrollida. Hingan, teen asju, mis mulle meeldivad, ja lasen vahepeal täiesti vedelaks. Ei tee mitte midagi. Ja siis teen täiega kõike. Üritan siis endale meelde tuletada kõike seda, mis ma siia kokku kirjutasin. A peaasi, et rahul olen. Vinguvaid inimesi ei viitsi keegi kuulata. Lood meie elus teevad meid mitmekesisemaks. Vä?

PEACE

PS! See ei ole mingi eluõpetus, vaid minu enda sisekaemus. Tunnen, et ka enda mõtete lahti kirjutamine aitab mul peas mingeid asju paika sättida.

Enda vajaduste eest hoolitsemine ei ole isekas. Lapsele turvalise arengukeskkonna pakkumiseks on ema-isa kohus hoolitseda ka iseenda heaolu eest.

Loe, kuidas hoolitseda enda vajaduste eest ja olla seeläbi õnnelikum lapsevanem: tarkvanem.ee/enda-vajadused.