Terapeut: kuidas mõista, kas su lapsega on pärast pööraselt segast 1,5 aastat ikka kõik hästi?

Nüüd, kus õppeaasta on läbi saanud, on hea aeg teha kokkuvõtteid. Iseäranis oluline on seda terapeut Liis Kuurme sõnul teha vaimse tervise kontekstis, mis puudutab koolilapsi.

“Nii minu kui tõenäoliselt paljude teiste terapeutide vastuvõtule jõudis sel hooajal rekordiliselt perekondi, kus just koolilapsed olid oma olukorraga keerulisse seisu kinni jäänud. Paraku on üldistusi teha raske, sest nii kirju ampluaa annab märku sellest, et ühegi noore inimese probleemi ei saa võtta üldistades, vaid ikka individuaalselt lähtudes,” märgib ta.

Laps reageerib hingeelus ja psüühikas toimuvatele muutustele

Kuurme rõhutab, et iga lapse ja noore arengus on teatavad etapid, mida tasub arvesse võtta. Meie kõikide elus on pidev muutus ja mugavustsoonist väljumine paras väljakutse ja iga inimene vajab selleks aega, et adapteeruda. Kuid noore ja veel päris välja kujunemata isiksuse teekonnal on seda teinekord veelgi raskem teha. Eriti siis, kui tal ei ole n-ö alusvundamendina loodud tugevat minapilti.

Seetõttu tasuks lisaks loomulikele isiksuse arengu etappidele vaadata ja süveneda lähemalt lapse hingeellu. Just hingeelus ja psüühikas toimuvad suuremad muutused on see, millele laps reageerib. Kui muidu rõõmsameelsest ja jutukast lapsest on ühtäkki saanud introvert ja pigem omaette hoidev, tasub uurida, ega sel mingit konkreetsemat põhjust pole. Samuti on hea näha, kas õpitulemustest on toimunud suuremaid muutusi. Veel on asjakohane uurida aeg-ajalt, millist infot laps virtuaalmaailmast tarbib, sest just seal peituvad tänapäeva kõige suuremad mõjutajad.

“Loomulikult on aga lapse ja noore inimese üheks oluliseks turvaelemendiks kodune olukord. See, kas vanematel on tema jaoks ka viimast, väga teistlaadi aastat piisavalt huvi ja tähelepanu, on samuti hea aspekt, mida arvesse võtta,” sõnab Kuurme.

Ta lisab, et kool mängib siiski kogu noore inimese arengukontekstis küll peaaegu, kuid mitte päris sama olulist rolli, kui perekond ja kodu. Isegi siis, kui vanemad on olnud toetavad, mõistvad, on siiski noorel vaja oma enese muutustest tulenevat ebakindlust pehmendada teadmisega, et tal on alati turvavõrgustik olemas. Vanematel lasub aga juba ajast aega kohustus ja vastutus olme ees ning viimase aasta näitel võib sellele pühendumine röövida aga fookuse oma järeltulijatelt. Nii satubki laps perekonnas sageli olukorda, kus tema heaolu ei ole tagatud vaid vanematelt tuleneva hoolitsusega. Tuleb endal võtta vastutus.

Lapsega koos olles hoia fookus lapsel

Kuurme tuletab kõikidele lapsevanematele meelde, et hoolimata segastest oludest meie ühiskonnas, tasub leida optimaalne ajakasutus, et ka meie järeltulev põlvkond oleks hoitud ja toetatud.

Lapsevanemad saavad kuigivõrd ise selleks ära teha ja olla töövälisel ajal kohal. Seetõttu on koosveedetud aeg lapsega seda olulisem aspekt, kus ta saab oma tähelepanu vajaduse toidetud.
“See, mida noored ise on oma olukorrast peegeldanud, on see, et isegi kui vanema töövälisel ajal tehakse midagi koos, on vanema mõtted ja fookus ikka kusagil eemal. Laps aga tajub seda ja saab sellest impulsi, nagu ta poleks piisavalt huvitav või oluline. Seega on soovitus vanematele hoida oma täisfookus lapsega koos olles temal. Isegi kui see on väike jalutuskäik või ühine söögivalmistamine, tasub kõik muud mõtted ja tegevused selle kõrvalt mõneks ajaks eemale jätta. Sellest tulenev kasutegur on lapse jaoks kordades suurem! Ühiste tegevuste käigus on ka turvaline ruum, kus laps tunneb ennast hästi oma asjadest rääkides,” soovitab Kuurme.

Sügavama vestluse loomise kunst

See, mida selle käigus aga vanemad on valesti teinud, on terapeudi sõnul see, et koosveedetud aja jooksul esitatakse noorele trobikond küsimusi, kuid sügavamat vestlust sellest ei arendata. See aga võib noore inimese panna olukorda, kus temalt nõutakse vastuseid, aga ei tunta päriselt huvi tema käekäigu vastu. Nii jääbki vanemal sageli arusaamatuks, kas lapsel siis on probleemid või mitte? Sest küsimuste turmtule all ei tunne keegi ennast kuigivõrd hästi, et mõista, mis on tõeline olukord. Nii jääb sügav trauma ja hingevalu üldse märkamata.

Kui aga tundub, et laps ei oska või ei julge ennast päriselt oma vanemale avada, pole teps mitte häbiasi. Siin tasub kindlasti küsida abi väljastpoolt. Laste ja noorte terapeutide juurde tulemine on tänapäeval vaat et soovituslik. Terapeudi osatähtsus on siin luua turvaline koht, kus laps saab avatult rääkida ja terapeut aitab siis probleemkohad ka vanemale edastamiseks sõnastada. Just sõnastamisega ja omavahelise kommunikeerimisega on suurem osa noortest hädas.

Nõuanded vanemale, et last paremini mõista:

• Osale aktiivselt lapse elus, kuid püüa teda mitte kontrollida. Osalemine tähendab olla kursis ning see loob ka usaldusliku vestluse lapse ja vanema vahel.

• Aita lapsel sõnastada tema probleemi, vaid siis saate leida võimalikke lahendusi. Eeldada ja oletada, et laps oskab oma murekohta väljendada olenemata tema vanusest ei too soovitud tulemust.

• Kui oled lapsega koos – ole temaga päriselt koos! Jäta mõneks ajaks kogu muu infomüra kõrvale ja ole kohal. Nii annad lapsele märku oma soovist temaga usalduslikku kontakti luua.

• Laps tunneb ennast turvaliselt siis, kui annad talle eakohase vastutuse ja usaldad teda. Selliselt annad talle ka mõista, et austad tema isiklikku ruumi, kui ta seda soovib, kuid oled talle samas alati olemas, kui ta seda peaks soovima.

• Last pidevalt kontrolli all hoides võtad temalt ära võimaluse ise maailma avastada ja kogeda. Anna talle vabadust hingata ja leiutada, nii jagab ta meeleldi oma avastusi ka sinuga!