Õnnekoolitaja: lapsest, kellele kogu aeg öeldakse, mida teha, ei kasva arukaid valikuid tegevat täiskasvanut

Õnnekoolitaja ja Access Consciousness vahendaja Kaidi Karilaid toob välja, et kui me oleme arvanud, et meie ajusopp, arusaamine ja loogiline meel on kõikvõimsad, siis kas poleks mitte loogiline, et me oleks kõik asjad juba ära lahendanud? Meil pole kõik lahendatud, me endiselt süüdistame ennast. Järelikult on midagi muud veel võimalik.

Õpeta last tegema valikuid

Kaidi sõnab, et lapsena käib paljudele närvidele, kui ema ütleb pidevalt, mida sa pead tegema. Kui oled ise lapsevaem, siis tahad ka ise lapsele pidevalt öelda, mida ta tegema peaks. See on paradoksaalne.

Tegelikult see, et tahad lapsele ette öelda, mida teha ei või ja mida tegema peaks, ei kasvata lapsest seda täiskasvanut, kes võiks hakata oma elus tegema valikuid, mis päriselt loovad talle tema vaba elu, kus ta teab, et kõik on võimalik.

Mis siis saaks, kui lapsevanema päris ülesanne oleks lapsele õpetada tegema valikuid? Kuidas? Kaidi selgitab, et küsimuste küsimisega. Küsime lapselt, mida ta soovib täna teha või mis veel võimalik on.

“Naljakas on seda küsida beebilt, ta ei oska ju vastata, aga ta hakkab energeetiliselt harjuma, et sa küsid. Ei ole nii, et sa hakkad küsima neid küsimusi sellepärast, et mina seda ütlesin. Lastevanematel on vajalik olla ise alati avatud, valmis arenema, valmis olema avatud kõikidele asjadele, mis meid elus ees ootavad. Niipea, kui me istume lapsevanemarolli, lähme nagu lukku ja arvame, et hakkame tegema tööd, millest peaks tulema mingi tulemus. See on üks kõige suurem viga, mida me lapsevanemana tihti teeme. Ma tegin selle vea, et lihtsalt istusin ja kasvatasin lapsi. Tegelikult kasvatavad lapsed meid. Kui me teadliku lapsevanemana oskaks näha märke, mida lapsed tegelikult on, siis me saaks lapselt nii palju õpetusi,” selgitab ta.

Niipea kui näed end halva emana, hakkad endale hinnanguid andma

Kaidi tunnistab, et temagi süüdistas ennast, et pole piisavalt hea ema. Seda teevad paljud emad. Niipea kui hakkad end nägema kui halba ema, hakkad endale hinnanguid andma. See tähendab, et sa hävitad ennast energeetiliselt.

“Me oleme kõik energeetilised olevused ja laps tunneb seda, kui sa annad endale emana hinnanguid. Loomulikult lapsed ei tahtnud, et ma annaks endale hinnanguid ja tunneks end halvasti. Nad õppisid seeläbi ennast süüdistama – ma pole hea laps, sest ema on nüüd kurb,” nendib ta.

Me oleme õppinud lapsevanemana, et kui ma olen hea ema, siis ma pean tegema teatud asju. Ärkan hommikul üles, puder valmis, saadan lapse kooli või lasteaeda, teen mingeid teatud asju, et saada raha ja võimaldada lapsele asju, toon lapse lasteaiast või koolist koju jms.

See on hea ema ja kui ma selles ei õnnestu, siis ma hakkan ennast süüdistama. Kaidi rõhutab, et see ei tööta selliselt! See töötab nii, et sa hakkad esitama küsimusi: mis päriselt mulle emana või isana rõõmu teeb? Ma hakkan iseenda pärast rõõmu tundma ja lapsed tunnevad selle kohe ära. Nad tulevad selle energiaga kaasa. Lapsed on ülimalt õnnelikud, kui sina oled õnnelik. Küsin tihti lastelt, kes minu klassides käivad, et miks nad käivad. Nemad vastavad, et nad soovivad, et ema ja isa oleksid õnnelikumad. Soovivad, et oleks rohkem rõõmu. Lapsed ei taha mõelda, kuulda ega näha, et sina mõtled endast kui halvast emast. Mis oleks, kui hakkaks endalt igal hommikul küsima: milline suurepärane ema või isa ma saan täna olla iseendana?

Sammud, kuidas olla teadlikum lapsevanem:

• Vaata enda sisse. Kui palju on sul ootusi, milliseks sinu laps peaks kasvama? Loobu nendest ootustest. See on tohutu vabaduse andmine lapsele. Loobumine nendest tähendab, et laps valib ükskõik mida, võib-olla isegi veel parema tee, mis on tema jaoks. Kui sa ootad, siis see piirab last. Laps ei taha, et sa pettuks ja ta hakkab ennast piirama läbi sinu ootuste, ennast raamidesse panema.

• Hakka lapselt küsima küsimusi: mida sa tead? Hakka temaga mängima kohas, kus tema on. Hakka temalt küsima: millist elu sina soovid? Kui kõik oleks võimalik, siis mida sa päriselt looksid? Kui sa seda küsid, siis küsi nii, et sa küsid seda päriselt. Ei küsi selliselt, et sina tead paremini ja kontrollid, kas laps vastab õieti või valesti. Sa küsid, mida laps päriselt soovib. Mida laps oma perelt päriselt ootab. Vaata, mida nad rääkima hakkavad. Võta see vastu ja ära kritiseeri, ära tee seda valeks.

• Vaata enda sisse. Ma soovitan iga päev endalt küsida: mille eest ma olen tänulik sellise lapsevanemana, kes ma oma lapsele olen praegu? Vahet pole, kui vana laps on. Vaata seda kohta. Kui sa oled lapsevanem ja soovid rohkem muutust suhetesse, helgemat ja avaramat muutust, hakka iseendaga tööle, hakka endalt küsima. Millist elu mina emana või isana soovin? Võta see tiitel isegi maha, asenda see endaga. Kui mina hakkasin oma teadlikku teed käima, ütlesin ma endale, et lapsed on meile külalised. Kuidas sa oma külalistesse suhtud? Kui nad elavad hommikust õhtuni sinu majas, siis kuidas sa neisse päriselt suhtud?

Vaata seda kohta ja mida sa saad muuta. Mängi, sest seni, kuni sa teed lapsevanemana tähtsat tööd ehk oled õppinud kelleltki, kuidas olla lapsevanem, kordad sa sama mustrit. Sealt ei tule mitte midagi suurepärast. Julge olla täiesti erinev lapsevanem. Vahel isegi lapsed ehmatavad ära, kui sa hakkad teistsuguseks, teed lastega möllu.