Paljud lapsevanemad tunnevad sellisel hetkel avalikus ruumis viibides endal hukkamõistvaid pilke ning arvavad, et oma väärikuse säilitamiseks tuleb hoida kindlat joont ning last häält tõstes või ultimaatumeid esitades keelata. Selline reaktsioon ei tekita tõenäoliselt häid tundeid ei teis endis ega ka lapses, samuti ei aita see ära hoida taolise käitumise kordumist edaspidi, kuna häält tõstes olete tahtmatult toitnud lapse tähelepanuvajadust.

Kui kasutate positiivse tähelepanu meetodit, tuleks jonnihoogu ignoreerida, kuni see möödub (mida on muidugi lihtsam öelda, kui teha). Niipea kui laps hakkab rahunema, on õige aeg pöörata talle positiivset tähelepanu ja teda kiita. “Olen sinu üle tõesti uhke, et sa rahunesid, sügavalt sisse hingasid ja mõistsid, et sel hetkel jääb nii, nagu mina ütlesin.”

Kui olete koju tagasi jõudnud ning rahunenud, võite lapsega jonnihoo teemal arutleda. Dr Gerber rõhutab, et sellise olukorra puhul tuleks lapsega rääkides kasutada võimalikult palju kinnitamist. Näiteks võite lausuda: “Ma sain toidupoes aru küll, kui raske sul oli, kui ma ütlesin, et sa ei saa maiustust. Kui ma ütlen millegi kohta ei, tähendab see, et me ei saa seda kohe praegu. Nii et mis sa arvad, kuidas me võiksime käituda, kui selline asi järgmine kord juhtub? Mis sa arvad, kuidas me järgmisel korral võiksime paremini toime tulla?”

„Sel moel,“ ütleb dr Gerber, “olete lapse emotsionaalse kogemuse ning tema hetkevajadused ja -soovid teatavaks võtnud ning talle selle kohta ka tagasisidet andnud, kuid samas teete lapsevanemana teatavaks ka oma ootused ja eelistused ning tuletate meelde paikapandud piire.” Samuti aitab selline suhtlus dr Gerberi sõnul õpetada lapsele probleemide lahendamist mudeldamise teel ning võimaldab lapsel oma teguviisi ja käitumist paremini kontrollida.

On oluline märkida, et näiteks jonnihoo ignoreerimine ei tee sellele kohe lõppu. Dr Gerber hoiatab lapsevanemaid lausa “lõpueelse kulminatsiooni” eest. Teisisõnu – kõigepealt läheb asi hullemaks ja alles siis paremaks. See tähendab, et näiteks jonnihood võivad enne täielikku möödumist intensiivistuda, samuti on mõnikord vaja jonnihoogusid või muid negatiivse käitumise mustreid korduvalt ignoreerida, enne kui need lakkavad.