Saan aru, et lapsed on kurnavad, aga kui fraasist “hoia korraks” saab olukord, kus kannad kellegi teise last oma 15 minutit süles ja proovid lootusetult mitu korda oma kandamit omanikule tagastada, siis oled ju eneselegi tahtmatult sattunud lapsehoidja rolli.

Olen seda päris mitu korda elus kogenud ja seekord, kui olin ühe korra selle asja taas läbi teinud, keeldusin edaspidi toda last endale sülle võtmast.

Inimesed peaks aru saama, et enda lapsed olen teinud omal soovil ning nende kasvatamine on seega minu vastutus ja kohustus. See pole alati tore tegevus ja sageli on tass nii tühi, et mõistus jookseb kokku.

Teiste inimeste lapsed pole minu kohustus ning ma ei ole seega üldse kohustatud neid sülle võtma ja kantseldama. Ma pole kordagi elus peale enda laste saamist mõnd titte vaadanud heldimusega, sest ma tean täpselt, et see väikelapse faas on kohutavalt tüütu. Õpeta ja seleta ja keela miljard korda ning korda neid keelde iga päev.

Väikelapsed justkui tahavad iga päev miljon korda veenduda, et keelud jätkuvalt kehtivad. Näiteks oskab mul pisem kenasti sügavkülma ust lahti teha ja ta kangutab seda tuhat korda päevas hoolimata sellest, et mina teda iga kord ära tõstan, seletades ei see on keelatud.

Olen proovinud hõigata “stopp” tema tegevuse pidurdamiseks või “ei tohi” või “pähh” ja lihtsalt teda ära tõstnud, aga sellest kõigest hoolimata kordab ta seda asja mitmeid kordi. Vahepeal tekitab see lootusetuse tunde: kuidas on võimalik, et ma kuude viisi keelan lapsele sama asja, aga ta ei saa siiani aru? Tekib täiesti lootusetu tunne ja vahel tahaks juba selle lapse eos maha kanda, sest kuklas vasardab küsimus “kas saab üks inimene tõesti nii lootusetu olla?”

Ma saan aru, et emadus pole selline asi, mida kõik emad iga sekund naudiksid. Ka mina ei naudi emadust kogu aeg. Pool aega on see suht tüütu kohustus ja pool aega pakub ka rõõmu. See siiski oli minu valik ja ma olen sunnitud sellega elama ning need lapsed suureks kasvatama.
Igal tulevasel emal on olnud arusaamad ja illusioonid emadusest. Mitte keegi aga pole kunagi olnud valmis selleks, mida see tegelikult tähendab.

Seega nendel üksikutel kordadel, kui ma saan ka välja oma lasteta, siis on viimane asi, mida ma tahan, kellegi teise lapsi imetleda või kantseldada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid