Tihti on selle põhjuseks enneaegne sünd, kaasasündinud katarakt ehk hallkae, strabism, silmatraumad, ptoos ehk lauvaje, mis ei võimalda valgusel jõuda võrkkestale. Nõrknägevus võib kaasneda, kui esineb kaugele või lähedale vaatamisel nägemishäireid, mida pole õigeaegselt korrigeeritud.

Lapsed on vastuvõtlikud amblüoopiale sünnist kuni kaheksanda eluaastani. Seetõttu on väga oluline amblüoopiat ennetada esimese nägemiskontrolliga 3–4 aasta vanustel lastel ja kindlasti enne kooli. Vanemad peavad varakult kontrolli pöörduma, kui märgatakse lapse ühe silma n-ö äravajumist – laps hoiab pead ühele poole viltu, kissitab silmi, kaebab peavalusid.

Liiga hilja (pärast 9.–10. eluaastat) avastatud amblüoopia ei ole tavaliselt enam ravitav. Amblüoopiaga puudub silmade koostöö, nägemise sügavus ehk stereonägemine. Stereonägemise puudumise korral 3D-filme vaadates ei saada täielikku efekti.

Kui aju ei kasuta halvemini nägevat silma pikka aega, siis nägemisteravus langeb oluliselt. Kui juba lapseeas lülitub aju ümber paremini nägevale silmale ehk vaatab monofokaalselt, siis täiskasvanuna võib olla nägemise kaotus kehvemini nägevas silmas.

Amblüoopne silm võib kahe silmaga koosvaatamisel teist segada – terve silm näeb eraldi rohkem ja aju pidurdab kehvemini nägevat silma veelgi. Amblüoopidel ei parane nägemisteravus kahe silmaga samaaegsel vaatamisel.

Laisa silma ravimata jätmisel on negatiivne psühhosotsiaalne mõju täiskasvanueas

Esmaseks raviks on korrektne raviprillide määramine tsüklopleegilise (laiendatud pupilli) refraktsiooni järgi. Oluline on prillide pidev kandmine ja regulaarne nägemiskontroll 6–12 nädala järel.

Õige korrektsioon vähendab ise nii monokulaarset ehk ühe silma kui ka binokulaarset ehk mõlemapoolset amblüoopiat. Kui amblüoopia püsib, siis tuleb alustada oklusioonravi ehk paremini nägev silm kinni katta. Alustada tuleks silma kinnikatmisest üheks kuni kaheks tunniks päevas või kuueks tunniks päevas sügava amblüoopia puhul. Katmiseks kasutatakse optikas müüdavaid spetsiaalseid silmakleepse ja -klappe. Kuus kuud kestnud ravi puhul paraneb 75%-l juhtudest nägemisteravus kuni kolm rida.

Oklusioon nõuab lapselt ja vanematelt suurt pingutust. Ravi vähest efektiivsust seostatakse enamasti meditsiiniliste soovituste järgimata jätmisega – lastele on korrigeeriva silmaklapi kandmine vastumeelne. Oklusiooni vähendatakse aeglaselt, et vältida tagasilangust. Oklusioonravi lõpetamisel saavutatakse hea ravitulemus: kaheaastasel jälgimisel on paranenud 81% juhtudest ja üheaastasel jälgimisel 76% juhtudest.

Amblüoopia on lapseea kõige paremini ravitav nägemishäire. Iga konkreetse patsiendi ravitulemus sõltub amblüoopia vormist ja defekti sügavusest, diagnoosi õigeaegsusest ja ravist. Ravimata jätmisel on negatiivne psühhosotsiaalne mõju täiskasvanueas.

Väikelastel esineb sageli pseudokõõrdsilmsust

Kui amblüoopiaga kaasneb strabism ehk kõõrdsilmsus, on laisa silma ravil halvem tulemus. Kõõrdsilmsus väljendub silmalihaste nõrkuses. Silma liigutavad kuus silmalihast. Aju kontrollib, et mõlema silma lihased liiguksid koos, see tagab nägemiskeskusele selge ja ruumilise nägemise. Kui silm väsib ühte punkti vaadates ära ja vajub tsentrist kõrvale, siis aju seda silma ei kasuta ning seetõttu silm vajubki kõõrdi. Kui üks silm on tsentrist väljas, näeb aju kahte erinevat pilti. Aju valib selgema ja ignoreerib kehvema kvaliteediga pilti, misjärel väheneb inimesel ruumiline taju ja stereonägemine. Strabismi puhul on pupill tsentrist kaldunud kõrvale ja silmavalge on jaotunud ebavõrdselt.

Strabismi esineb nähtavana ja varjatud kujul, see võib olla püsiv või kontrollitav. Väikelastel esineb sageli pseudostrabismi, mille korral silmalihaste nõrga toonuse tõttu pöörduvad silmad sissepoole. See pole haiguslik ja paraneb tavaliselt lapse kasvades. Kui märgatakse pidevalt lapse silmade äravajumist, on vajalik kontrollida, kas pole tegu strabismiga. Kõõrdsilmsus võib olla pärilik.

Kõõrdsilmsust võib olla sisse- ja väljapoole, üles- ja allapoole vajuv, vahel ka kombineeritud variant. Ortoptisti tööks on prismaliistu abil määrata kindlaks, millise strabismi vormiga on tegemist. Kinnikatmistestil prismadega määratakse strabismi nurga suurus nii lähedale kui kaugele, prilliga ja prillita vaatamisel. Oluline on silmade liikuvuse määramine üheksas eri positsioonis. Ära peab hindama binokulaarse ja stereoskoopilise nägemise vastavate tabelite ja testraamatute abil puna-rohelisi prille kasutades. Väga tähtis on määrata prisma fusiooni ehk kujutise üheks pildiks sulamine aju nägemiskeskuses, nii lähedale kui ka kaugele vaatamisel.

Kui aju ei suuda hoida pilti ühesena, tekib topeltnägemine. Kõiki neid tulemusi saab silmakirurg kasutada strabismi operatsioonil. Vastavad mõõdud annavad võimaluse silmalihaseid operatiivselt korrigeerida. Esmase operatsiooni tulemus rahuldab ~85% patsiente, lisakorrektsiooni vajatakse ~15% juhtudel.

Topeltnägemise tekkepõhjused ja ravi

Topeltnägemine võib tekkida eri põhjustel – kilpnäärme talitlushäired, insuldi tüsistus, müasteenia, silmatraumad, konvergentsi häired. Kaebused võivad esineda nii kaugele kui ka lähedale vaatamisel.

Noorematele inimestele soovitame raviks silmalihaste harjutusi. Kui neist abi pole, on võimalik paigaldada patsiendi prilliklaasile prismakleeps. Selleks on vajalik leida prismaliistu abil kõige sobivam korrektsioon. Kleeps võtab nägemisteravust vähemaks, aga eesmärk on saada ühene pilt. Kui patsiendil on prillid kaasas ja sobiv kleepsunumber leitud, siis on võimalik kohe abivahend klaasile paigaldada. Muutumatu protsessi puhul on võimalik tellida prismaklaas.

Eestis puudub ortoptisti väljaõpe

Esimene ortoptika kabinet avati Eestis 1996. aastal Tallinna Keskhaigla Silmakliinikus. Tartu Silmakliinikus avati esimene ortoptisti vastuvõtt 2002. aastal. Praegu võtavad vastu Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Silmakliinikus kummaski kaks ortoptisti, kes teevad koostööd laste oftalmoloogidega.

Ortoptika on oftalmoloogia osa, mis hõlmab silmade koostööd, silmalihaste probleeme, amblüoopiat ehk nn laiska silma. Ortoptisti vastuvõtul hinnatakse nägemisteravust, määratakse strabismi ehk kõõrdsilmsuse kõrvalekalle, hinnatakse silmalihaste funktsiooni, määratakse topeltnägemise tekkepõhjus ja ulatus, määratakse ruuminägemise tasandid, hinnatakse silma spasmi ja värvitaju ning teostatakse strabismi operatsioonieelsed mõõtmised.

Eestis ortoptisti väljaõpet ei pakuta. Koolitusvõimalused on Soomes, Inglismaal ja Šotimaal. Vajadust ortoptisti vastuvõttude järele on tõenäoliselt rohkem, kui praegu Eestis pakutakse. Seda näitab vastuvõttudele registreerimine, kus järjekord on paar kuud. Vaja oleks suurendada perearstide, oftalmoloogide ja patsientide teadlikkust ortoptisti tegevuse võimalustest.

Allikas: Eesti Õde