07.07.2021, 19:00
Värske isa jäi esimest korda beebiga kahekesi koju: karjumine läks nii hulluks, et ühel hetkel tõmbas see tal hinge kinni
Jüri Preobraženski ehk blogi Jüri jutud autor ja värske isa räägib, kuidas ta beebiga esimest korda üksi koju jäi. Sellesse pikka poolteisttundi mahtus erinevate emotsioonide värvikirev palett.
Foto on illustreeriv
FOTO:
Kui Merlin mulle 1. juuni pärastlõunal meie köögilaua taga minu järgmise päeva saatust kirjeldas, tundsin, kuidas mu kehas ärkab hirm. Ma ei olnud meie pojaga kunagi päris üksinda koju jäänud.
LOE KA: Isa sünnituse juures: kui laps oli käes, tuli see osa, millest mitte ükski Hollywoodi film ei räägi
Eelkõige painasid mind need hetked, kus ta läks karjumisest nii hüsteeriasse, et see tõmbas tal hinge kinni. Mõnikord oli seda juhtunud ja sellises olukorras oskab ainult emme midagi geniaalset välja mõelda, et laps kiirelt maha rahustada.
Merlinil, kes on täie pühendumuse ja asjatundlikkusega minu ja meie lapse igapäevase heaolu eest hoolitsenud, oli järgmiseks päevaks väike puhkus ja enese premeerimine plaanitud.
Pooleteisttunnine pediküüri sessioon
"On lootust, et ta natuke aega magab. Siis saad omi asju teha," ütles Merlin tund aega enne äraminekut.
Ta nägi kurja vaeva, et last magama saada. Erinevalt kõikidest teistest päevadest, otsustas Maru just sel päeval, et ta päevast und vankris teha ei taha. Seega Merlin läks temaga magamistuppa ja veetis seal kaua aega.
"Jüri, magamistoas on herilane!" ütleb ta mulle pärast seda, kui on Maru just magama saanud. Jooksin magamistuppa. Kuna mul on igasuguste nõelavate ja hammustavate putukate ees hirm ning mul ei olnud käepärast midagi, millega herilast kinni püüda või ära lüüa, siis püüdes herilasele akent lahti teha, hakkasin aknalaual olevate asjadega kogemata nii kõvasti kolistama, et laps hakkas nihelema.
Merlin vaatas mind sellise näoga nagu tahaks mulle malakat anda ja kupatas mind magamistoast välja. Umbes kümme minutit hiljem hüüab ta dramaatiliselt: "Laps ärkas!"
"Mine! Ta ootab sind vaibal!" Ja Merlin lahkub.
Lähen vaibale. Seal ootab mind rõõmus Maru. Tavaliselt on lapse tuju kõige parem vahetult pärast ärkamist. Viskan ta kõrvale pikali. Vaatame koos tema beebiraamatut, räägime juttu, ta kilkab ja naerab.
Järgmisel hetkel otsustan konkust välja võtta oma tolmu kogunud džembe, bandžo ja elektrikitarri võimendi, et lapsele enneolematut meelelahutust pakkuda. Häälestan oma bandžo ära, istun toolile ja suunan oma pilgu Marule, kes mu jalgade juures vaibal selili lebab ja mind uudishimuliku näoga vaatab. Meenutan ja mängin paari lugu. Maru suu läheb naerust kõrvuni.
See kogemus, kui sinu laps vaatab sulle oma sügavate silmadega otsa ja naeratab kogu hingest, on 100% kindlalt parim tunne maailmas. Justkui ta silmadest ja suust kiirgaks välja mingi müstiline soe valgus, mis täidab su keha, hinge ja südame jäägitu armastusega.
Kuid ühel hetkel ta näoilme muutub, suunurgad pöörduvad alla ja ta hakkab karjuma. Sel hetkel teadsin, et siin ei aita enam ükski minu instrument. Olime Merliniga varasemalt kokku leppinud, et proovin talle lutipudelist piima anda. Seda ta aga ei võta, sest ei ole veel pudeliga harjunud. Ajab ennast mu süles "vibusse" ja karjub.
Tunnen, kuidas ärevus hakkab minus tõusma, ja otsustan kasutusele võtta kõige viimase abinõu, mis lapse maha rahustab. Selle abinõu olemus mulle iseenesest üldse ei meeldi. Ma usun sellesse, et kuni kolme aasta vanuseni võiks lapsevanem teha endast kõik vältimaks ekraanide kasutamist lapse rahustamiseks.
Aga muid toimivaid lahendusi momendil ei ole ja ma ei soovi, et ta ennast higiseks ja hingetuks karjuks. Seega võtan ta sülle, istume diivanile ja panen teleka Youtube'ist mängima lastelaulu, mille ühtepidi lõbus, kuid teisalt oomenlik-kummituslik meloodia on mind viimased nädalatel juba peast veidike hulluks ajamas.
“Kii-sud kee-ru-ta-vad tant-su!” läheb laul jälle lahti.
Aga Maru ei rahune.
Võtan teleka puldi ja panen volüümi nii valjuks, et ta ei suuda sellest enam üle karjuda ja jääb suurte silmadega kuulama. Lasen heli veidike vaiksemaks tagasi, võtan valmis pandud lutipudeli ja pakun talle piima.
Kogu ta särgikrae ja lotialune tilgub piima täis, sest ta ei ole meil veel kogenud lutipudeli gurmaan. Jooksen marli järgi, laps karjub.
Kuivatan ta näo ja kaela ära ning annan piima edasi.
Pool neelab alla, pool jookseb kraevahele. Kuni lõpuks on pudel enam-vähem tühi. Aga ikka ta karjub. Mõtlen, et äkki sellepärast, et ta särk on märg. Seega viin ta mähkimislauale ja võtan talt särgi ära. Nagu võluväel, muutub poiss rõõmsaks.
Tegelikult on see meile juba ammu teada, et Marule meeldib paljas olla. Ja noh, arvestades, et sel ajal on väline õhutemperatuur umbes 30 kraadi, siis täiesti arusaadav.
Vaatan oma käekella ja näen, et kohe on kell saamas viis, ehk kohe on algamas Maru uneaeg. Ja siis teen ma meeltesegaduses midagi eriti veidrat. Ma viin ta meie magamistoa voodisse, lootes hetkeks, et saan ta seal magama. Palavus on nii rets, et pean ka ise endalt riided maha viskama.
Voodis olles hakkab Maru nii kõvasti röökima, et peale alt toast oma kõrvatroppide toomise ei oska ma rohkem enam midagi teha. Karjumine läheb nii hulluks, et ühel hetkel tõmbab see tal hinge kinni ja ta on umbes kolm sekundit tardunud hingetus olekus. Kui hääl ta seest uuesti kostab, on see palju valjem. Võtan telefoni kätte ja helistan Merlinile.
"Mida sa proovinud oled?" küsib ta. Tunda on, et lapse karjumine ehmatab ka teda.
"Pane ta kas vankrisse magama või kiiguta süles lutiga," annab ta mulle juhised.
Esmapilgul tundub süles kiigutamine kõige lihtsam viis, seega proovin seda. Maru rahuneb. Aga ainult mõneks minutiks. Siis hakkab ta uuesti nutma. Viin ta õue vankrisse ja hakkan teda sõidutama.
Kui ta kell pool kuus pärast järjepidevat jonni järsku magama jääb, tunnen tohutut võidurõõmu. Sel hetkel mõistan, miks Merlin alati nii rõõmus on, kui lapse lõpuks magama saab.
Ja kui keegi praegu tuleks kolistama ning ajaks ta üles, siis tahaks ka mina sellele vennale malakat anda.
Lõpuks jõuab Merlin koju ja küsib suure naeratusega: "Noh! Kuidas oli?"
Kui soovid meie lapse igapäevastel tegemistel ja kasvamisel silma peale hoida, siis jälgi Merlinit Instagramis @merlinstamm.
