Näiteks ostsin väiksena omale ise igasuguseid asju, millest unistasin - pildistamiseks seebikarbi, ägeda narivoodi, Kodu-Anttilast riideid.

Samas ülikooliajal ei pidanud ma peale loenguid tööl käima, sest vanemad said endale lubada laste eluaseme ja toidu eest hoolitsemist. Noh, suviti need metsatööd jäid ikka, aga see oli taskuraha, et kontsertidel ja festivalidel käia, raamatuid osta.

Rikas inimene võrdub halb inimene?

Ühesõnaga rahas polnud kunagi probleemi, see tuli ja läks, ei olnud ta kunagi elus kõige tähtsam. Ei eriala valikul ega elukaaslaste valikul. Pigem oli ta hoopis see kõige viimane prioriteet ja olen nüüd aru saanud, et alateadlikult mõtlesingi alati, et rikas inimene võrdub automaatselt halb inimene ning hoidsin neist raha jumaldavatest tegelastest pigem suure kaarega eemale. Sest väärtushinnangud! Ükski normaalne inimene ei tee asju raha pärast, raha nimel.

Nii et kõik saab alguse lapsepõlvest. Meie igatahes kasvasime peres kõik samasugusteks. Keegi meist ei otsustanud edukaks, rikkaks või mõjuvõimsaks saada. Kõigi pruudid-peikad on ka alati sellised olnud, kel pole sentigi hinge taga.

Isa ikka vahel naljaga pooleks unistas, et keegi võiks nüüd lõpuks ometi ikka rikka väimehe või minia ka majja tuua, kaua võib! Aga ei. Polnud meil sellist rasket kasvupinnast olnud, et kindlustundeks oleks raha vaja olnud.

Nüüd, natuke elukogenumana mõistan küll, miks osa inimeste jaoks on finantsiline kindlustunne prioriteet number üheks – võimalik, et neil on lapsepõlves rahast väga puudu olnud ja nad proovivad täiskasvanuna teistsugust, vähe kindlamat ja stabiilsemat elu elada?

Finantsoskused

Nii jõuamegi sinnamaani, et kui oled terve oma elu elanud nii, et otsuste ja valikute tegemisel arvestad kõige muu kui rahaga, siis võib vabalt lõpuks mingi hetk pekki minna. Kasvõi lased endast tuimalt üle sõita, sest noh, suva see raha. Aitad teisi, kui peaksid tegelikult ennast ja oma pere aitama. Aga ikka mõtled, et noh, küll mina ikka kuidagi hakkama saan, aga vaata, teisel on ju nälg majas. Neilt, kes ise ei paku, ei julge mingite hüvede ja asjade eest raha küsida. Teed kangekaelselt edasi seda tööd, mida armastad, mitte ei lähe IT-d õppima või ma ei tea, OnlyFansi tegema. Usud, et kohe-kohe läheb kindlasti tööalaselt olukord paremaks…

Üks miljonär siin Hispaanias, kes poolt Marbellat omab (ma kutsun teda Marbella kunniks) kauples megasuure töö pealt hinnast poole alla (ja see hind oli niigi juba alla turuhinna) ja meie peame vaesekest mõistma, küll meie kuidagi hakkama saame, tuleb siis jälle vööd veits koomale tõmmata. Siiamaani ikka ei arva neist rikkuritest midagi head. Kuidas nad muidu rikkaks on saanud? Ikka teistest üle sõites. See on muidugi üldistus, aga selliseid ikka jagub.

Ma küll ei viitsi seda koroonat teemasse tuua, aga... See oli mu meelest taaskord üks totaalne õnnemäng – milliste erialade inimesed uppusid ja millised mitte. See oli vist esimene kord, kui mõtlesin, et võib olla tuleks siiski eriala valida raha, mitte armastuse järgi. Või kui eriala armastuse järgi, siis vähemalt mees raha järgi. Üks kahest. Et mõlemaid vist ei tasu südamehääle järgi valida. Mõnel muidugi veab ja südamehääl ongi kohe mõistlik ja kasumlik valik. Aga kui ei ole, siis huhhh...

Loodan tulevikule mõeldes, et mu lapsed valivad elukutseks midagi, mis ei ole seotud fotograafia, muusika, näitlemise, ürituste, turismi ega millegi muu pandeemiakartlikuga.

Kuidas teil rahaga suhted on? Teine vaatenurk? Ma muidu ikka usun seda ka, et kui teed oma asja hästi ja hingega, siis küll see raha ka mingi hetk tulema hakkab, hoolimata sellest, mis valdkonnaga tegu on.

Hea lugeja, sinu mõtteid ja rahajutte ootame aadressil
!
Jaga
Kommentaarid