Samas mul poleks päikesetõusu vaatamise vastu midagi. Mu suurem laps sündis natukene peale päikesetõusu ja ma sain valude vahel isegi neid esimesi kiirekesi imetleda ning nägin, kuidas kaste murul sillerdas. Praegused hommikud pole kastesed, pigem on maja ümber kõrb ning kohe, kui päike tõuseb, tuleb aknad kinni panna ja kardinad ette tõmmata, et päike ei saaks elamist ära kütta.

Seega, kui me just ei vegeteeri kusagil põrandal või mõne veekogu ääres, siis seisan nõutult köögis ja ei oska toitudega midagi peale hakata. Kõik söövad kasinalt. Arbuus ja mõned puuviljad lähevad veel hästi kaubaks, jahedamal hommikul süüakse ka mannaputru, aga enamasti ei taha keegi midagi.

Teen siin lõunasöögi varavalges valmis ja panen kõigile õigel ajal lauale ning pikkade hammastega siis süüakse. Kala veel läheb natuke paremini ja harva ka kana, aga sealiha või veis - neid isegi ei proovita. Samuti ei taheta ei kartulit, makarone ega riisi. Vaid natuke tatart ja toorsalatit. Samas tunnen ise, et sellest kõigest ei piisa, aga kui olen pakkunud jogurteid või smuutisid, siis need jäävadki seisma.

Ühesõnaga proovime lihtsalt ellu jääda. Ventilaatorid saavad elamises vatti, uni on olematu, pea ei võta ja nälg ka ei kimbuta. Kui vahel ka ujuma saab, siis on kõik kohe eriti hästi korda läinud.

Natukene hirmutab see, et järgmisel nädalal on plaan omal käel looduses kolada, aga parmud on tänavu väga tigedad ning kuidagi ei heitu igasugustest peale pihustatavatest asjadest. Samas korterist tahaks välja, äkki majas olemine tooks leevendust? Või kas üldse on võimalik siin riigis veel jahedat nurka leida, mis pole ei autos ega kaubanduskeskuses?