Teekond täiusliku elukorralduseni algas meil suure vaevaga, sest esmalt sattusin ma “fundamentalistist” imetamis­nõustaja juurde. “Meie kunsttoitu ei kasuta!” lajatas Ida-Tallinna kesk­haigla juures tegutsev nõustaja mulle rangelt. Ma ei suutnud oma mõnepäevast titte rinnast toita ja mind oli saadetud nõustamisele. Nõustamise kabineti uksest väljusin värisedes ja kodus hakkasin suure häälega nutma. Teatasin abikaasale tati lörisedes, et olen läbikukkunud ema ja parem oleks, kui minusugused õnnetusehunnikud lapsi üldse ei saaks.

Peagi broneerisin aja teise imetamisnõustaja juurde, kes vaatas mind leebelt ja mina rääkisin talle oma mured ära. Tema soovitas: on tore, et tahate imetada – proovige ikka lapsele ajuti rinda anda. Mu parimaks seltsiliseks sai rinnapump ja