Maris Kõrvitsa kolumn: kas see paks tädi on Genka naine?

Suur osa suvest on juba läbi, kuid mina pole veel merre saanud. Võib-olla see “veel” on üle­liigne, sest tegelikult ma vette ei soovigi. Ma ei armasta ujuda seal, kus ma põhja ei näe, ja juba mitu-mitu aastat olen avalikes kohtades häbenenud kehalt riide­kihte eemaldada.

Ma ei ole oma kehaga sõber. Appi, need beebikilod! Mõned korrad olen silma kinni pigistanud ja Villemi suurel palvel basseini­rajale pileti ostnud. Piilun, ega keegi ei vaata mind… riietus­ruumis sagivad inimesed, kapi­uksed kääksuvad kinni ja lahti. Keegi kilkab, keegi libiseb ja keegi föönitab juukseid. Vahetame Villemiga riided ja püüan märkamatuks jääda. Haaran oma pojakese kaenlasse, läbime vajalikud veeprotseduurid ja kiirustame vette.

Pärast paaritunnist basseiniretke ja suundume Villemiga tagasi pesuruumi. Seisame seal ritta sätitud dušisegistite all ja äkki on minu kahe suure tissi vahel üks võõras pea!