Keelita või ähvarda – see kõik on vaid vesi ta põikpäisuse veskile. Et veel eriliselt head efekti saada, tuleb vahetevahel üle ta huulte targutav “ahah”. Pole asja, mis mind rohkem marru ajaks!
Ma teen seda meelega, ütleb too kümnene mõnikord. Ma tean seda. Sest mitte keegi ei suudaks ema nõrkustel pedaalida nii rihitult kui oma laps. Mul polegi mõtet küsida, miks, kuna lapse ja vanema vastastikused dünaamikad tulevad esile alateadlikult. Tulevad tähelepanu juhtima, õpetama ja, mis seal salata, täiskasvanuid tervendama.

Tõenäoliselt on mu enda teismeiga kõige enam tervendust ja tagantjärele läbivaatust paluv periood mu elus.