Valus pihtimus: kas peaksin elama oma laste isaga, keda ma ei armasta, vaid seetõttu, et ta on hea mees?

Sel kevadel täitus meil abikaasaga 12. abieluaasta. Oleme koos saanud üle paljudest väljakutsetest, kasvatame kolme last ja remondime ka hiljuti ostetud suvilat. Meie suhe algas kiiresti ja olime mõlemad selle alguses üsna noored, alles kahekümnendate alguses. Oleme teineteise esimeseks pikemaks suhteks ja ka justnimelt inimestena koos kasvanud.

Viimasel ajal taban end kahjuks aina rohkem mõtlemast selle üle, kas me peaks ka edaspidi koos kasvama? Ma tean, et ükski suhe ei saa olla lõpuni täis liblikaid ja uudsust. Elu muutub tavaliseks - argirutiin, lapsed.

Tundeid lihtsalt pole. Ja mida rohkem aeg edasi, seda selgemaks saab ka see, et tuleviku osas on meil abikaasaga erinevad visioonid. Abikaasa ei ole midagi halvasti teinud. Ta on alati olnud toetav, minu teada truu ja ka üleüldiselt hea mees. Minu tunded on aga kadunud. Tegelikult sain ma sellest aru juba mitu aastat tagasi ja siis käisime ka pereteraapias.