Viimasel ajal taban end kahjuks aina rohkem mõtlemast selle üle, kas me peaks ka edaspidi koos kasvama? Ma tean, et ükski suhe ei saa olla lõpuni täis liblikaid ja uudsust. Elu muutub tavaliseks - argirutiin, lapsed.

Tundeid lihtsalt pole. Ja mida rohkem aeg edasi, seda selgemaks saab ka see, et tuleviku osas on meil abikaasaga erinevad visioonid. Abikaasa ei ole midagi halvasti teinud. Ta on alati olnud toetav, minu teada truu ja ka üleüldiselt hea mees. Minu tunded on aga kadunud. Tegelikult sain ma sellest aru juba mitu aastat tagasi ja siis käisime ka pereteraapias.