LOE KA: Need on konkreetsed strateegiad, mida peaksid juurutama, et oma tundlikku last eluks ette valmistada

Näiteks täna oli meil toas täispuhutav madrats. Suurem hüppab seal tihti, kuigi see pole lubatud. Räägime ilusti, miks ei tohi ja meil on selleks batuut. Ta saab aru, räägib seda ka väiksemale ja kordab meilegi üle. Samas on ilmselt kiusatus nii suur, et lõpuks läheb ta ikkagi sinna hüppama.

LOE KA: Ema on üliaktiivse lapse tõttu kannatust kaotamas: kõik, mida ta puudutab, lakkab töötamast või puruneb

Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ütles, et tahab kohe madratsil olla. Ja läks siis väiksemat kiskuma. Selgitasin veel rahulikult. Nad jäid mõlemad sinna pikutama. Läksin veidi eemale, kui järsku surus suurem väiksema pikali ja hammustas teda põsest. Ma nii kartsin, et ta hammustab sealt tüki välja. Ta hammustas kaua ja väiksem juba karjus ja peksles kätega, et lahti saada, endal suur õud näos.

"Eriti just väikesed lapsed ei oska veel rääkida oma tunnetest või ka selgelt väljendada, mida nad tahavad – selle asemel on nad nagu üksik surfar keset ookeani neljameetriste emotsioonilainete vallas. Siis näemegi karjuvaid, kriiskavaid, pead vastu seina või põrandat peksvaid, teisi löövaid ja hammustavaid lapsi," selgitab psühholoog Delia Randmäe.