Mida öelda lapsele, kelle isa tema kasvatamises ei osale, nii et ta tulevikus hingehaavadega teraapiasse ei satuks?

Ükskõik kui vahva on lapse elu koos emaga, on oluline, et laps saaks oma isast rääkida vanemaga, kellega ta koos elab. Lapsele ei tohiks isast halba rääkida, hoolimata sellest, milline on tema suhe emaga. See, kuidas isast peres räägitakse või üldse ei räägita, võib lapses tekitada häbi ja süümepiinu. Nendel tunnetel on aga oht jätta inimese ellu sügavaid hingehaavu, mida tuleb tulevikus teraapias lappima hakata. Rääkimisel on tervendav jõud ja sellega ei ole kunagi liiga vara alustada.

LOE KA: Kasvatan üksi väikest last ja valikuid pole. Leides tütre õhtul lasteaias ainsa lapsena ema ootamas, pigistaks keegi justkui mu südame katki

LOE KA: Üksikema: kujutasin ette, et elu üksik­emana on raske, ja nii see ongi. Samas on nii palju asju, mis läksid paremaks!

Ole aus. Ära ütle, et isa on surnud, kui ta tegelikult on elus. Samuti ei tasuks öelda ebamääraseid valesid nagu "ta töötab kaugel". Laps väärib teada oma isa kohta tõde, isegi kui teil mõlemal on valus sellest rääkida.