Siis aga juhtus midagi. Ma tundsin et mind ei ole enam olemas. Olin kohutavalt kurb ja õnnetu. Hakkasin tegelema hobidega, tulin töölt ära, hakkasin ettevõtjaks ja asutasin oma firma. Läksin isegi kooli. Lisaks otsustasin saada veel ühe lapse.

Ma pakun, et laps oli umbes 6-kuune, kui jäi esimest korda minu kooliskäimise tõttu viieks päevaks vanaema hoida. Ja neid vanaema juures olemisi on olnud ka pärast seda, tavaliselt küll mitte rohkem kui 2-3 päeva ja mitte tihedamini kui kord kuus. Laps on nüüd 4-aastane - sama vana, kui olid tema õed hetkel mil tundsin end väga õnnetuna.

Aga täna olen ma õnnelikum kui iial varem. Minu lapsed on õnnelikud ja ma küll ei ütleks, et vanemad lapsed oleksid psüholoogiliselt rohkem arenenud või õnnelikumad. Pigem tundub vahel, et asi on vastupidine. Sest kõige noorem laps ei ole oma ema kunagi masendusest kurnatuna näinud. Lisaks sellele on kolmandal lapsel imeilus ja soe suhe vanaemaga, mida vanematel lastel ei ole ja nüüd enam ka ei tule.

Ja veel lõpetuseks üks mõte - iga ema on igal ajahetkel 24/7 ema. Vahet pole, kui palju hobisid sul on või millega tegeled. Kui sul on laps, ei ole sekundikski võimalik lakata ema olemast. Õnnelik ema on see, kes teeb seda, mis teeb ta õnnelikuks. Siis on õnnelikud ka sinu lapsed. Olgu selleks lastega kodune olemine, töölkäimine, õppimine või hobidega tegelemine - vahet pole.

Jaga
Kommentaarid