Pärast kahte last ja katkenud rasedust: psühholoog tegi mulle selgeks, et kannatasin aastaid kodus vaimse vägivalla all

Elu jooksul paneme ennast proovile erinevates rollides. Vahel võib tunduda, et see kõik kasvab üle pea ja me ei tule toime - abikaasa, emana...Võib juhtuda, et alt veavad nii vaimne kui füüsiline tervis. Ja kui saatus viskab meile veel otsekui pilkeks kaikaid kodaratesse ja veeretab teele hingelaastavaid katsumusi...siis tunneme, et oleme meile määratud rollides läbikukkunud. Kuid mis siis, kui pärast kannatusterohkeid aastaid ütleks keegi kõrvalseisja, et oleme pikka aega omaenda kodus vaimse vägivalla all kannatud? Ja vägivallatsejaks on olnud lähim pereliige, kes oleks pidanud meie esimene kaitsja ja tugipunkt olema? See on Kersti lugu.

"Tahan rääkida oma loo, sest ehk nii suudan leida endas pisutki rahu ja tunda, et ma pole oma muredega ainuke. Mul on kaks väga erilist last. Erilise all mõtlen mõlema lapse sünnitust. Keset sünnitust hakkasid esimese lapse südamelöögid järsult aeglustuma ja arstid pidid kiiresti sekkuma.