Maria blogi: esimese lapsega oli mul suur vajadus kellelegi tõestada, et suudan lapsele uusi kalleid riideid osta

Teise lapsega see vajadus kadus. Nüüd on mul riietele vaid üks kindel põhimõte, miks osasid asju endiselt üksnes poest ja uuena ostan.

Seekordne Laura vlogi ajendas mind mõtlema meie pere riideringluse teemadel. Oleme korteriinimesed ja seega pole mul siin kusagil sellist sopikest, kuhu saaks ladustada mõned nunnumad suurema lapse riided, et neid siis väiksemale edasi pärandada. Seda enam, et nende kahe vanusevahe on kuus aastat.

Kui aga üldse mõtlen oma laste riietele ja nende päritolule, siis esimese lapsega oli väga suur vajadus osta uusi riideid. Ma isegi ei tea, miks. Äkki oli vajadus tõestada, et meil on selleks võimalus? Kuigi elasime toona kitsastes tingimustes. Seda tegelikult mitte seetõttu, et raha poleks olnud, vaid pigem oli asi mugavusest.

Valdav enamik riietest tuleb nüüd teiselt ringilt

Hiljem aga sain päris palju riideid sõpradelt ja hakkasin ka ise sorteerima asju, mida siis edasi anda. Mingi hetk mõistsin, et lapsed ei suuda kõiki riideid ära kanda ning pole vajadust osta uusi asju. Seega võin öelda, et 90% vanema lapse riietest on tulnud teiselt ringilt sõprade käest. Väiksema puhul võtsin kohe alguses suhtumise, et neid uusi asju on meie elamisse vähem vaja. Seega saigi kogutud kokku sõbrannade antud asju, samuti käisin kirbukates. Nii sai lapse garderoobi juba algusest peale soodsalt kvaliteetseid riideid järelturult. Bodid, mille hind on uuena 20 eurot ja mille materjal on ülimalt kvaliteetne, võib hea õnne korral saada kirbukalt 2 euro eest. Loomulikult on olemas ka nn odavbrändide toodangut, kus ka uus bodi maksab 2 eurot, aga kui ka vaatan riideid, mis ma ise järgmisele beebile edasi andsin, siis mitte üks neist odavbrändidest ei leinud teed nendesse edasiandmise kuhjadesse, vaid kõik rändasid peale mingit kasutusaega jäätmejaama tekstiiliprügisse.

Õueriided tulevad siiski poest

Minu peamine põhimõte laste riietumisel on olnud lihtne - õueriided iseliikuvale lapsele ja õuejalanõud olgu uued. Kui mu lapsel tuleb idee istuda pool tundi porilombis, siis peab ta seda teha saama ja mina pean tundma samal ajal meelerahu, et mu laps ei ligune läbi ja ei jää haigeks. Kui leida midagi õueriietega seoses järelturult, siis ei saa kunagi päris kindel olla, kuidas neid asju või mis vahenditega on pestud. Sama ka jalanõudega. Väga lihtne on rikkuda ära kvaliteetset materjali vale pesupulbriga ning mõne liigutusega saabki korralikust ja kvaliteetsest parkast käsn.

Toariideid aga nii lihtne rikkuda ei ole. Kui ma vaatan enda garderoobi, siis sarnaselt laste asjadele eelistan ka ise leida asju teiselt ringilt. Vaatan hoolega kvaliteeti, välimust ja siis hinda. Sageli küsitakse kasutatud asja eest uue tootega väärilist hinda ning sellisel juhul eelistan juba eos osta asja poest uuena. Sageli just nime teinud second hand kaubad on oma hinnapoliitikaga läinud liiale ning sel puhul pole ost mõistlik. Seega on sageli isegi odavam leida riideid allahindlustelt kaupluses kui mõnes sekkaris.