Tarkusekuu

Tuul sasis tammepuu oksi, igas tema iilis oli tunda sügise lähenemist.

“Kaua me siin tamme otsas veel passime?” päris üks pisike tõruhakatis. “Istu nagu lastesõimes, kui saaks juba puu otsast alla.”

“Enne tuleb end natuke harida,” kostis üks vana tõru, kes oli kunagi alla kukkudes oksa ja tüve vahele kinni jäänud. Ta oli üleni pruuniks tõmbunud ja kipras ning puu otsas hüüti teda Tõru-onuks.
“Mis seal all meist üldse saab?”
“Paljugi mis,” lausus Tõru-onu saladuslikult. “Mõned kukuvad mulda ja neist võrsuvad uued tammepuud.”