Jagan teile üdini ausat kirjeldust sellest, milline näeb välja kodukontor, kui seda tuleb siiski mõne põngerjaga jagada:

07:00 Olen juba üle kahe tunni lebanud oma pooleteistaastase pisipoja voodi kõrval põrandal. Selg on natuke kange ja närv sellise kellaaja kohta küllaltki must - miks see laps ometigi magada ei mõista? Telefoniekraanil plinkiv roheline tuluke annab märku, et keegi on mulle kirjutanud. Ilmselt töölt saadetud e-kiri, mille peaksin üle vaatama. Lähemal vaatlusel selgub, et ülemus uurib, kuidas mul sel nädalal ajaga lood on. Üritan oma käsivart võrevoodi võrede vahelt välja vingerdada, mille peale näiliselt unne suikunud poeg koheselt virgub ja mu käe endale rabab. Muigan, tõmban teki üle pea, et telefoniekraani heledus tuba liialt valgeks ei tee ning üritan lõua abil telefoni hoides ühe käega vastust tippida. Täpselt nii, nagu ma hommikuti kõikidele töökirjadele vastan.

08:00 Olen lastele ette pannud pudrukausid. Poeg on aheldatud söögitooli ja kasutan seda hetke vastamiseks kirjadele, milleni ma ennist põrandal ei jõudnud. Alustan esimesele kirjale vastamist, kui äkitselt maandub mu näol lusikatäis putru