Tänavune suvi on erakordne. Tundub, justkui oleks ilmataat aimanud, et peab inimesi pärast pikka ja eriolukorralist talve korralikult turgutama.

See mõjus nii kõikehõlmavalt. Hing tõrgub uskumast, et kalendris on pööratud taas järgmine lehekülg ja alanud on viimane suvekuu. Koolilaste vanemad tõmbavad nüüd sõõmu värsket õhku kopsudesse ja lausuvad kui mantrat: sel õppeaastal on kõik teisiti. Seekord saavad lapsed päriselt kooli! Ka meie kaaneloos teatab särtsakas Gerli Padar valehäbita, et ei kavatse kooliteed alustava Camillaga koos õppima hakata, kuna tal pole selleks ei kannatlikkust ega pedagoogigeeni. Minul ka ei ole.

Seekordses ajakirjas käsitleme keha ja selle muutuste teemat mitmest küljest. Olen tänulik, et Inga ja Marliis nõustusid rääkima, kuidas nad astusid suure sammu oma enesekindluse taastamiseks ja käisid korrigeerivatel operatsioonidel. Oma avameelse loo räägib ka Pilleriin, kes lasi end steriliseerida. Tean mitmeid paare, kel kolm-neli last ja kes seisavad küsimuse ees, kas nüüd on pere täielik. Viljatus tundub nii lõplik – mis siis, kui ma mõtlen ringi ja soovin veel üht beebit? Pilleriiniga just nii juhtuski. On imetlusväärne, kui positiivseks ta suudab sealjuures jääda, aga positiivsed mõtted toovad tavaliselt ka lahenduse.

Positiivsus ehk ongi võti, mis aitab meil suve viimastest nädalatest rõõmu tunda, uue kooliaasta tulekuks valmistuda ja pisimate lasteaeda panekule mõelda. Mina võtsin vahetult enne ajakirja trükkiminekut oma lapsed ja astusin lennukile – nautima seda ainsat suvist puhkusenädalat, mil olen vaid nende päralt. Päikeselist augustit!


Kõiki augustinumbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates.

Gerli Padari ja Martin Parmase perel seisab ees tähtis sügis: Camilla läheb 1. ja Amanda 10. klassi. Pesamunaga koos õppima hakata Gerli vähemalt esialgu ei plaani, öeldes, et tal lihtsalt pole selleks ei kannatlikkust ega pedagoogigeeni.

Suur osa suvest on juba läbi, kuid mina pole veel merre saanud. Võib-olla see “veel” on üle­liigne, sest tegelikult ma vette ei soovigi. Ma ei armasta ujuda seal, kus ma põhja ei näe, ja juba mitu-mitu aastat olen avalikes kohtades häbenenud kehalt riide­kihte eemaldada.

“Kolm rasedust ja sünnitust tõid mulle nii palju tüsistusi, mistõttu vajasin täielikku garantiid, et ma rohkem ei rasestu,” selgitab Pilleriin, miks ta oli seitsme aasta eest steriliseerimise otsuses täiesti kindel. Nüüd aga peab ta plaani olla iseendale munarakudoonoriks...

Kui eelarve on piiratud, tuleb maja ise ehitada, usuvad kolme lapse vanemad, kes kahekesi palk palgi haaval Tallinna külje alla kodumaja püsti panid.

Vanemahüvitise lõpp läheneb ja leiad end küsimuse ees, kas su laps on lasteaeda minekuks valmis. Aga kas sa ise oled? “Olen alati lasteaia arendavasse mõjusse uskunud, kuid kui sõimeaeg oli käes, viisin lapse sinna ja läksin ise värava taha autosse nutma…” tunnistab Caty.

Kool on ukse ees, aga laps ei oska ikka lugeda. Ilmselt viib see sind parajasse paanikasse. Kas selleks on põhjust või võiks hoopiski rahulikult võtta?

“Mu rinnad tundusid täiesti tühjad. Esimest korda elus kippusid käed neid alasti olles peitma,” meenutab Inga, kes vaid paar kuud pärast imetamise lõppu seadis sammud ilukliinikusse.

“Läksime otsima iseennast, kuid leidsime teineteist,” muigavad Helena ja Andreas, kes kohtusid Rootsis vaikuse- ehk meditatsioonilaagris. Nüüd on nad poeg Hugo Leanderiga elanud kolm aastat Göteborgis.

“Elasin aastaid lapsega kahekesi ega julgenud tema kõrvalt uue suhte alustamisele mõeldagi. Seda enam, kui tütar mulle kuuesena teatas, et tahab alati olla mu ainus ning soovib, et ma ei leiaks enda kõrvale kedagi,” meenutab Erika.

“Olin jõuetult pikali ja üritasin süüa, kuid midagi sees ei püsinud. Kahe oksendamiskorra vahele ei jäänud tundigi,” meenutab Mariella (35). Teda on kõigi kolme lapse sünni eel vaevanud liigoksendamise sündroom.

“Kui beebi on nõus sööma nii pudelist kui ka rinnast, annab see kogu perele võimaluse titega tegeleda ja ema saab natuke vabadust, olgu siis tööleminekuks või spaatiiruks,” jagab oma kogemust ajakirjanik Tuuli Jõesaar.

Mu kümnene seisab nagu muul keset tuba. Higine, tolmune ja väga põikpäine. Ei pane musti asju pesukorvi. Ei puhasta ratsasaapaid. Ei kammi juukseid. Keeldub pessu minemast.

Vaatan siin mõnda noort emmet ja no ei saa aru, kuidas ta suudab üheaastase beebi oma ema kätte anda ja ise ilma süümekata sõbrannadega kohvitama minna. Lihtsalt õudus ruudus – kus on lastekaitsjate silmad, ma küsin!

“Täiesti uus kogemus, justkui oleksime esmakordsed lapsevanemad,” on Arabella ja Indrek Tops kohanemas eluga kuueliikmelise perena. Eesti emade seas palavalt armastatud vlogijal Arabellal sündisid kevadel kaksikud.

Õhtud kisuvad juba pimedamaks, aga suvi ju ikka veel kestab. Tore on meeleolukas söögitegu hoopis õue kolida ja lastega koos mässata. Otsime lihtsale vorstigrillimisele natukene alternatiive. Elagu söömine värskes õhus!