Tallinna vanalinna UNESCO-staatus on olnud hea turundusargument välisturgudele, kohalikud on aga kasvavat turismimahtu arvestades ning keskmisest kõrgemaid hindu peljates siit eemale hoidnud. Kuigi viimase pooleteise aastaga on hinnad läinud taskukohasemaks ja turistide puudumine teinud ruumi kohalikele, ei ole vanalinna tänavad ometigi inimestest tulvil ning muuseumidegi külastajaskond on koroonaeelse ajaga võrreldes olnud napp ka suvekuudel. Kuidas saada muuseumid vanalinnas taas elama?

Vanalinn inimestele, mitte autodele

Autovabadus vanalinnas oleks suur asi, mis toetaks inimeste mugavamat ja turvalisemat liikumist. See eeldaks muidugi vanalinna serva taskukohaste parklate/parkimismajade loomist. Vanalinnas omakorda takistavad hetkel liikumist kõrged äärekivid, lahtised tänavakivid ja ära vajunud teed. Ajaloolised munakiviteed võiksid serva saada siledad rajad, millel oleks hea liikuda jalgsi, lapsevankri või jalgrattaga. Siin-seal võiksid olla rattaparklad, kuhu kaherattaline vajadusel jätta, et kunstisaali või muuseumi põigata. Rattaparklad vanalinnas toetaksid rohelise linna ideed. Lisaks võiks vanalinnas olla rohkem äraolemise paiku ka neile, kes ei taha just ühes või teises kohvikus või restoranis istuda.

Selged ühtse kujundusega suunaviidad

Kuigi arvatakse, et järjest vähem tehakse spontaanseid muuseumikülastusi ja seega on tulek vanalinna muuseumidesse arvatavasti juba varem veebiinfo põhjal ette valmistatud, loovad strateegilistesse asukohtadesse paigutatud muuseumi suunavad viidad siiski tulijale turvalise teekonna. Balti jaama kaudu on vanalinn lihtsasti ligipääsetav ka neile eestimaalastele, kes tulevad kaugemalt rongi või bussiga ning ei pruugi olla Tallinnaga ülemäära tuttavad.

Koostöö kohalike kogukondadega

Hoolimata sellest, et Tallinna vanalinn tundub kaunitel fotodel ise kui muuseum, on see siiski elav ruum, elukeskkond, mis peaks olema eelkõige vanalinna elanike kodu. Koduselt saab tunda end seal, kus tunned, et saad selle ruumi ja meeleolu loomises osaleda, oma ideid välja pakkuda ning neid ühise kogukonnana ellu viia. Muuseumide ja kohalike ühine panustamine vanalinna õhustiku loomisel võiks olla hea võimalus uue ajastu muuseumimaastiku tekkeks, kus me ei räägi muuseumidest kui ainult ajalookandjatest, vaid ka kui oma ajalookogemuse ja teadmiste kaudu oleviku kaasajatest ning tuleviku kujundajatest.

Uus aeg nõuab uudseid muuseume

Muuseum ei saa uuel ajastul olla midagi staatilist, vaid avatud platvorm dialoogiks eilse ja homse ning erinevate distsipliinide vahel, ja avatud koostööks teiste organisatsioonidega, olenemata omandivormist. Enam ei räägi me muuseumidest üksnes kui kindlast ruumist, millel on neli seina, vaid erinevates vormides ja paikades ajalooväärtuste esitlejatest, seoste loojatest, ühisosa tekitajatest mineviku ja tuleviku vahel. See eeldab uutmoodi paindlikumat mõtlemist eelkõige muuseumidelt ja nende pidajailt, sest publik tundub olevat selleks paremini valmis. Valmis tulema ootamatute elamuste järele kasvõi vanalinna.