Mõnikord saadakse. Mõnikord mitte. Mida kodu mõjud kaasa toovad, on ennustamatu – vahel on vaja tuult tiibadesse hingata, vahel aga hoopis õrna paituse saatel sassis tiibu veidi maale lähemale suunata.

Tulemusi aga on võimatu prognoosida. Julgustad noort ettevõtlikumaks, võib juhtuda, et ta saavutab palju ja tänab sind aegade otsani. Või vastupidi – on õnnelik, et sinu mõjul end mõnel teemal säästa sai. Aga võib minna ka vastupidi: mida ka noorele eluteele kaasa ei annaks, saab sellest koormav ballast, millest vabanemisele ta palju energiat peab kulutama.

Isa täitumatu unistus

Oma kogemuse räägib riigiametis töötav Paul, kes on praeguseks kahe täiskasvanud lapse isa. „Olen elupäevad südames ettevõtlusest unistanud, aga ärategemiseni ei jõudnud. Muidugi tahtsin, et mu lapsed ettevõtlust vähemalt kaaluksid. Mul on poeg ja tütar, mõlemale tegin ettepaneku, et saaksin stardikapitali, nõu ja jõuga toetada, hakatagu vaid pihta. Tütreke saatis mu pikalt – tema mingi kaubavärgiga ei tegele, vabakutselise loovhingena olla lõbusam... Ega sundida ju ei saa, ehkki minu arvates liugles ta lihtsalt õielt õiele ega keskendunud millelegi korralikult. Poeg oli asjalikum, kohe võttis ideel sarvist ja oli valmis alustama. Olin väga uhke – meie, mehed... ega saanud aru, miks mu naine veendunult tütre poolt oli.

15 aastat hiljem on seis selline, et mu poeg on pankroti järel Eestist lahkunud. Tütrel on oma ettevõte, millest ma mitte midagi muud aru ei saa, kui et see on kriisiaegadele vaatamata aasta-aastalt kasumis püsinud ja teised käivad temalt nõu küsimas. Mina pole kummagi lapse silmis eriti populaarne. Tütre solvasin ammu ära ning poeg usub, et just mina olen võtmeisik selles, mis ta elus valesti on läinud...”
Pauli naine Piret saab mõlema lapsega hästi läbi ja usub, et viga tuli sisse soorollidega seotud ootustest. „Meie poeg armastas kodu ja sõpru, süüa ja klaasikest... Joviaalne sell, kellele saatelehtede ja arvete maailm ei sobinud ja head suhted tundusid kasumist kallimad. Tütar aga vajas aega, et oma boheemlik loomus noorena välja elada, kogemusi koguda ja siis tõsiselt tööle keskenduda. Mina armastan mõlemat just sellena, kes nad on, ja ei soovi muud, kui et nad õnnelikud oleks...”

Lapsed mingu oma rada...

Psühholoog Ellu Eik on vanemate täitumatuid unistusi näinud palju ja kinnitab, et nende laste peal väljaelamine ei tee õnnelikuks ei vanemat ega nooremat põlvkonda.

Ellu Eik on ka kogenud, et põlvkondadevahelisi probleeme võib kaasa tuua haridustasemete erinevus.
„On peresid, kus vanemad pole kõrgharidust saanud ja lapselt eeldatakse, et – nui neljaks! – see tuleb tal saavutada. Kui aga kasvav noor on töökas ja käeliselt osav, kuid mitte akadeemilise meelelaadiga, on vanemate soovi küllalt raske täita.

Aga võib juhtuda ka vastupidi. Näiteks nii, et ema ja vanaema on olnud läbi elu õmblejad, tütar aga tahab saada kõrgharidust. Kibestumine on kerge tekkima ja vahel ei suudeta seda ka varjata – vanem põlvkond võib tunda, nagu poleks nemad ja nende elu lapsele küllalt head...

Veel keerulisemaks muutub olukord aga siis, kui terve suguvõsa on näiteks tootval tööl, siis aga otsustab üks noortest, et tahab tegeleda millegi teistsugusega. Kui see on midagi loomingulist, värvilist ja lillelist, on mõistmatus ja isegi hukkamõist kerged tekkima. Pojale heidetakse ette, et nii pole mehelik ja äkki ei teeni piisavalt, tütar aga võib saada veelgi hävitavama hinnangu – à la kerged elukombed.”

Ellu Eik meenutab, et sajand tagasi, kahe maailmasõja vahel, oli selline suhtumine Eestis lausa valdav – näiteks „laval tagumiku keerutamist” ei pidanud paljud oma lastele sobivaks.

Ellu Eik. Foto: Tiit Blaat

„Tagantjärele oli vanaemal õigus...”

Viivika (38) plaanis kooliajal õpetajaks hakata. Sama tööd tegi tema ema ja üks lähedastest sugulastest ning kooli ja õppimist armastav, kuid neid ka pisut muuta sooviv tüdruk huvitus sel ajal tugevalt Rudolf Steineri ideedest ning Waldorfi pedagoogikast.

„Minu jaoks oli õpetajatöö midagi nii loomulikku, et ega ma palju muud nagu oma ellu ette ei kujutanudki,” meenutab naine. „Kui aga minu vanaema ütles, et otsi siis kohe rikas mees ka, ega õpetajapalgaga peret ei toida,” olin lausa solvunud ja mossitasin vanaemaga tükk aega. Nagu mis mõttes! Kui palju selle pere peale siis kulub, et stabiilse palgaga hakkama ei saa...”
Läks aga nii, et Viivika ees läks tee kõrgkooli ootamatult püsti ja neiul tuli tööle minna. Tööelu omakorda arenes nii, et noor naine hakkas üha enam tegelema raamatupidamisega, õppis juurde nii koolidest kui elust ja tegeleb praegu hoopis maksunõustamisega.

„Vanaema on ammu surnud, mina aga olen talle väga tänulik,” ütleb Viivika nüüd. „Antroposoofia on endiselt mu suur armastus ja hobi ning püsib meeles nii oma lapsi kasvatades kui ka aeda harides, aga töö on mul samuti huvitav. Ka on nii kujunenud, et minu peal ongi peamine osa perekonna raha teenimisest ja mul on väga hea meel, et elu juhtis mu vanaema soovitatud rajale.”

Võimaluste rohkus

Ellu Eik juhib tähelepanu, et tänapäevased õppimisvõimalused on palju mitmekülgsemad kui vanasti.
„Ka kõrghariduse ja kraadiomandamise piirid on hägustunud. Võib saada bakalaureuse ühelt, magistri teiselt erialalt ning täiendkoolitusi võtta hoopis piirnevatelt erialadelt. Vahel saadakse enne kutse-, siis kõrgharidus, vahel vastupidi.”

Psühholoogina paneb ta noortele südamele, et valikute tegemisel on hea nõu pidada nii vanemate kui ka nõustajatega, aga lõplik otsus tuleb kindlasti teha selle järgi, et eriala pakuks huvi ja sellel töötamine poleks vastumeelne. „Sunnitud lahendused õnnelikuks ei tee,” rõhutab ta.

Projekt valmib Delfi, Teeviit.ee, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti koostöös.