See linn ehitati väga targalt ja ratsionaalselt. Tänavad viisid täpselt sinna, kuhu vaja. Majade jaoks oli reegel: alumine ja keldrikorrus tegutsemiseks, tööks ja kauplemiseks, ülemised korrused elamiseks. Kõrts oli kõrts, kirik oli kirik. Olla LINNAKODANIK oli au ja kohustus.

Meie vanalinn hakkas lonkama (oma Pika ja Lühikese jalaga) siis, kui neid reegleid pärast eelmist maailmasõda järsult rikuti (näiteks kui endisesse aadlielamusse Toompeal Kohtu ja Toom-Rüütli nurgale rinnahoidjate tegemise tsehh loodi jne) ja lonkab tugevasti ka nüüd.

Miks? SEST TEGEVUS JA ELU VANALINNAS EI OLE JUHITAV.

Ei sünkroniseeru tahe ja võimalused suures mahus eraomandis oleva avalikuks elukorralduseks vajalike ruumide ja alade ning munitsipaalses omandis oleva vara kasutamises. Täpsemalt – meie riigi seaduse järgi on eraomand püha ja puutumatu ning selle kasutamist ei saa, kohati isegi ei tohi suunata ei linna- ega riigivõim. Ta tegutseb nii, kuidas tahab, peaasi et ei tekita olmelist ohtu. Aga hea tahte korral oleks see koostöö teostatav. Selleks oleks vaja riiklikku, erandina vaid Tallinna vanalinna kohta käivat otsust – nimetagem seda siis kas erikorraks, kokkuleppeliseks korraks vms. See annaks võimaluse vanalinna pisikesel territooriumil elamine ja tegutsemine KORRASTADA ning tulemuslikumalt ka edaspidiseid samme planeerida. KOKKU LEPPIDA, kes, kuidas ja millal mida teeb.

Päris kindlasti ei ole sellise suurepärases vormis oma ehitusliku kuju säilitanud vanalinna avaliku ruumi nii suures mahus söömise-joomise, ostmise-müümise jaoks kasutamine õige. Meie linn ja tema lood on rohkem väärt. Neid tuleb hoida ja tutvustada.

Mõni aeg tagasi tehti ettepanek käsitleda vanalinna mitte kui ühtlast platsi, vaid jagada see eri piirkondadeks. Ei ole ju samad rütmid ja teemad mõeldavad Raekoja platsile ja Toompeale.

Nii oli ettepanek Tornide väljakust Skoone bastionini ja siis piki Laia tänavat ala lugeda parimaks elamise piirkonnaks. Vaikne ja lastesõbralik. Ühiskondliku elu dominandid on siin meistrikojad, koolid, teatrid ja muuseumid. See piirkond ei vajaks aktiivset kaubandust ega lärmakat meelelahutust. Elupaigad neile, kellele see laad ja rütmika sobib.

Laiast tänavast Viru tänavani ulatuv siil on aktiivsem kultuurielu poolest: muuseumid, kirikud, kontserdid, teater, galeriid, haridus, piiratud mahus hotelle, eliitrestoranid, mõned elitaarsed bürood. Arvestada tuleks ka sellega, et siinne elustiil on sootuks kiirem ja olmeliselt kitsam. Autod tuleks tänava asemel parkida kaugemal olevatesse parklatesse. Pika tänava ja Olevimäe vahel olev Roheline turg ei tohiks enam suviti muutuda õllekaks, see on piirkonna ainus korralik „kops”. Taastada võiks siia Toompealt, Nevski katedraali alla jäänud haljasalalt toodud purskkaevu ja korrastada ala lastele sobilikuks. Neil pole ju vanalinnas eriti palju kohti, kus olla. Piirkonna majadel on mitmeid meeleolukaid õuealasid. Mõnes neist praegu õlle- ja muu joomise võimalus. Aga miks ei võiks mõne maja elanikud luua mõnda kohta ka vanalinnas luusivate laste tarbeks toreda maailma? Praegu on lapsed vanalinna tulles oma vanemate käe otsas kohustusliku kaasaskantava varana. Aga huvi ja uudishimu vanalinna vastu tuleks neis TEKITADA. Vastasel juhul tulevad nad siia hilisematel aastatel ainult baari. Või midagi müüma-ostma.

Viru tänavast kuni Pika jalani on piirkond, kus võiks toimuda aktiivne seltsi- ja lõbustuselu ning sellega tuleks arvestada ka siia end elama asutavatel inimestel. Klubid, kõrtsid, kontserdipaigad, laiemale ostjaskonnale mõeldud kauplused. Lisaks söögi-joogikohtadele võiks olla ka mõni paik, kuhu saaks näiteks lihtsalt tantsima minna. Müürivahe-Väike-Karja nurgal oli vanasti üks klubi, kus ikka sai käidud.

Järgmine ala – Raekoja plats ja selle ümbrus. See piirkond võiks olla kirju ekspositsioon kõigest vanalinnas võimalikust nii toitlustuse kui ka kaubanduse alalt. Samas kiiresti kohaldatav ülelinnaliste, kõrgemat taset nõudvate avalike ettevõtmiste jaoks. AINULT KÕRGEM TASE! Ja siin võiks olla nn külaliskortereid, sest igapäevaseks elamiseks oleks piirkond ehk ebamugav (ei saa koeragi pissile viia) ja tihti liiga kärarikas.

Toompea on omaette lugu. Nii nagu hallidel aegadel olid siin oma rütmid ja seadused, peaksid ka nüüd olema omad kombed ja reeglid. Kahjuks neist võib vaid unistada, sest Toompea on kaotanud pea täielikult oma mõtte ja muutunud ÜHEKS SUUREKS RIIGIHOONEKS. See maht, mis on Riigikantselei ja teiste valitsusele kuuluvate institutsioonide käes (ka saatkonnad) Toompeal, on meeletu, aga KAS KA MÕTTEKAS?

Kui võiks Toompea asustamise ja elustamisega otsast alata, näeksin mina siin teist võimalikku suurt elamise piirkonda vanalinnas. Pisut ehk glamuursem müüriäärsest piirkonnast (ala nr 1). Omaette rütmi annavad kaks ajalugu kaasas kandvat kirikut, Toompea lossi ja veel paari majja paigutaksin ära Riigikogu. Toomkool jätkaks oma ajaloolist rolli, looksin Toom-Kooli 9-sse (seal on tore saal ja selle juurde võimalusel sobitatavad abiruumid) Toomteatri heaks praktikabaasi üle tee olevale lavakunsti õppetoolile. Keraamiliste majakeste ja muu pudi-padi müügikoha Piiskopi-Kohtu nurgal asendaksin Tohisoo mõisa aedadest pärit ravimteede, samas tehtud mooside-mahlade müügiga, kohvikuga. Ka vahelduv väljapanek Toompeal (ka all-linnas) resideerunud ja olulisi kultuurijälgi jätnud baltisakslaste elust oleks tänuväärne. Kiriku platsil konsistooriumi kõrval olevas hoones (kus praegu müüakse nänni) võiks olla Toomkiriku aegu ja lugusid tutvustav ekspositsioon. Meeldiv atmosfäär ka kohtumisteks ja jutuajamisteks kirikuteemadel. Kohtu 5 keldris (kõige sügavam kelder) ei peaks müüdama nänni, seal võiks olla väikene teabekeskus Toompeast kui huvitavast pinnavormist, sinna tekkinud ehitiste ajaloost. Siin võiks olla ka kohalik väikene väärt raamatute kogu ja võimalus teha soovitud tekstidest koopiaid.

Sellel kohal, kus praegu on Piiskopi aias WC, oleks võinud olla laste mänguväljak. See on Toompeal ainus koht, kus on pea alati tuulevaikne ja kus enamiku osa päevast paistab päike. Toompeal on palju kohti, platse ja nurgataguseid väikeste, stiililt sobivate muusikaesituste tarbeks. Ilma plastmasslavade ja tugeva helivõimenduseta saaks siin tahtel ja võimalusel kujundada terve päeva ulatuses erakordseid muusikaelamusi. Nii ehk elustuks see surnud ala taas, sest praegu on Toompea-piirkonna päris elus olev koht ainult Boga Pott.

Üks võimalus teha vanalinn omanäolisemaks linnavõimu tahtel ja toel isegi ilma eravaldusega koostöölepinguta on Pika jala all, Nunne tänaval endises muusikapoes. Miks ei võiks seal olla salong, kooskäimisekoht, klubi või mõne muu nimega ettevõtmine. Räägime uhkusega neist meie kunstnikest, kelle ateljeed on Pikas jalas olnud. Miks ei võiks nüüd selles väikeses poemahus olla nende kunstnike elu ja loomingut tutvustavad väljapanekud, kohtumised, ka kursused ja töötoad. Nii suurte, eriti aga laste puhul kehtib mõte: KUI ME EI TUTVUSTA NEILE MAAST MADALAST VANALINNA KUI MÕTLEMISE, LOOMISE JA ELAMISE PAIKA, ei oska nad hiljem selles näha muud kui ainult peopaika.

Kogu pika jutu mõte on selles, et tuleb kasutada viimaseidki allesjäänud võimalusi vanalinnas selliste ettevõtmiste loomiseks, mis meenutaksid ja tutvustaksid tema AJA LUGU oma mitmekesisuses ja väärtusi edasi kandvatena. Saame talle ehk oma näo tagasi anda ja polegi enam vaja muudelt maadelt laenatud tegevusvormide haledaid jäljendeid siia tuua?

Väärtustame oma rikkusi.

JA MIDA ON SELLEKS VAJA?

Eelkõige tahet. Korrastada seadusi. Panna paika prioriteedid: kas tulubaas või elamise koht, kus oleme ja askeldame ning mida hea meelega näitame ka teistele.

Koheseks tegutsemiseks teen ettepaneku hakata kirjutama volikogu jaoks VANALINNA ELU KORRALDAMISE ERIKORRA tarbeks esitatavat eelnõu.