Ettevaatust! Põhjalik ülevaade sellest, mida pead teadma oma lapse tüvirakkude tuleviku tarbeks hoiustamisest

Kati ja Mati laps oli kolmeaastane, kui tal diagnoositi esimest tüüpi diabeet. See haigus toob lapse ja tema lähedaste ellu pideva veresuhkru taseme jälgimise ning insuliinisüstid. Kuna Kati ja Mati olid lapse sündides kasutanud võimalust säilitada lapse nabaväädi tüvirakud külmutatuna rakupangas, siis nüüd pöördusidki nad toona seda võimalust pakkunud rakke hoiustava ettevõtte poole ja uurisid, kuidas nende laps diabeedi vastu rakuravi võiks saada. Seda kõike oli neile ju justkui lubatud.

Ettevõte tundus usaldusväärne ja mitme lehekülje paksune väikest teksti täis leping oli neil ka. Kõik näis kena, viisakas ja innovatiivne. Kuid ettevõte ütles Kati ja Mati pärimise peale, et nemad tegelevad üksnes rakkude säilitamisega ning ravimi tegemise oskus neil puudub. Ka lepingus olevat kirjas, et nemad rakuravi tulemuslikkust mingil juhul ei garanteeri.

Eelnev on väljamõeldud stsenaarium, kuid see kõik võib juhtuda ka päriselus – meditsiinimaailma detailirohked võimalused ei pruugi valdkonnast kaugel olevale inimesele sugugi kergesti mõistetavad olla. Seetõttu tutvustame tüvirakuravi minevikku ja olevikku natuke lähemalt ning samuti seda, millega arvestada, kui on soov tüvirakke säilitada.

Rakud tuleviku tarbeks?

Vaatamata meditsiini võimalustele on jätkuvalt haigusi, mille jaoks ravi puudub või mille puhul olemasolevad ravivõimalused tähendavad kindla rütmi ja piiratud valikutega elu. Sellised haigused ja seisundid on näiteks esimest tüüpi diabeet, autism, halvatus, lapseea kasvajad.

Viimaste aastakümnete jooksul on selgunud, et tüvirakke leidub meie kehas paljudes kohtades ning nende teadmiste laineharjal on tekkinud üle maailma ettevõtteid, mis pakuvad tüvirakkude pikaajalise külmutamise ehk säilitamise teenust. Teenust müüakse põhjendusega, et kui tulevikus peaks inimest mõni raske haigus tabama, saaks tema külmas olevad tüvirakud üles sulatada ning teha neist haigust seljatava ravimi. Sageli on teenus suunatud just lapse tüvirakkude säilitamisele ning seda reklaamitakse lapse elukindlustusena ja investeeringuna tuleviku tarbeks. Tüvirakud saadakse näiteks lapse sündides teda emaga ühendavast nabaväädist, mille hankimine on võrdlemisi lihtne, kuid vajab siiski spetsiaalset väljaõpet.

Rakkude pikaajalise säilitamisega tegelevaid ettevõtteid nimetatakse biopankadeks või rakupankadeks. Eestis praegu ühtegi taolist biopanka pole, nii et kui on soov tüvirakke säilitada, tuleb need saata mõnda piiritagusesse rakupanka. Selleks et tüvirakkude hankimise ja säilitamise teenust pakkuda, on vaja nii Eestis kui ka mujal Euroopas tegevusluba – ettevõtja peab suutma tagada, et õrnad rakud hankimise käigus ja transpordil ellu jäävad ning pärast säilitamist ka kasutuskõlblikud ja turvalised on. Seega, kui keegi pakub Eestis tüvirakkude kogumist ja panka saatmist, tasub kontrollida teenusepakkuja tausta – kas ettevõttel on rakkude käitlemiseks tegevusluba. Vajadusel saab infot küsida Ravimiametist, kes vastutab selle valdkonna tegevuslubade andmise eest Eestis.

Kui rakkudest saab ravim

Kui tüvirakke kasutatakse nende algsest asukohast erinevas sihtkohas – näiteks viiakse nabaväädi tüvirakud kõhunäärmesse lootusega ravida esimest tüüpi diabeeti (kõhunäärme beeta-rakkudes toodetakse veresuhkru taset reguleerivat insuliini, mis esimest tüüpi diabeedi puhul ei tööta), on Euroopa Liidu (ja ka Eesti) silmis tegu ravimiga. Rakk võib algsest erinevas sihtkohas ennustamatult käituda – muutuda nt kasvajarakuks või toimida mõnel muul soovimatul või ohtlikul viisil. Kui mingi ühend (ka rakk) on määratud ravimiks, tähendab see, et enne patsiendini jõudmist tuleb kõik võimalikud riskid, muu hulgas kasvajate tekke risk, kindlaks teha. Samuti tuleb näidata, et ravim tõesti ravib.

Just sel põhjusel ongi ravimi väljatöötamine aastaid kestev pikk protsess, sest ravimit tuleb uurida nii loomadel kui ka inimestel ja see kõik võtab aega. Ravim lubatakse kasutusse alles siis, kui arendaja suudab ravimiametnikele veenvalt näidata, et ravim on ohutu ja omab ravitoimet. Näiteks paratsetamool peab lubatud annuse piires alandama palavikku ja mitte tekitama maksakahjustust.

Samamoodi peavad esimest tüüpi diabeedi raviks kasutatavad tüvirakud selle haiguse vastu aitama (st tootma kõhunäärmes insuliini) ning mitte tekitama kasvajaid ega muud ebasoovitavat. Kui ohutus ja ravitoime on tõendatud, saab ravim ravimiametilt müügiloa.

Tüvirakkude ravitoimet erinevatele haigustele on uuritud küll juba üle paarikümne aasta, kuid läbimurdelisi avastusi siiani pole. Praegu pole Euroopa Liidus müügiluba mitte ühelgi nabaväädi tüvirakkudest tehtud ravimil. Seega kui laps, kelle nabaväädis olevad rakud lapse ilmale tulles mõnes rakupangas sügavkülmas hoiule pandi, täna esimest tüüpi diabeedi diagnoosi saaks, oleks tal oma tüvirakkudest tehtud ja ravimiametnike heakskiiduga diabeediravimit koheselt võimatu saada.

Kliiniline uuring – kas reaalne võimalus?

On teoreetiline võimalus, et mõni ravimiarendaja teeb samal ajal nabaväädi tüvirakkudega kliinilist uuringut ning nad on nõus lapse uuringusse kaasama. Tuleb aga meeles pidada, et kliinilise uuringu käigus alles kogutakse teavet ravimi toime ja ohutuse kohta ning puudub garantii, et ravim soovitud eesmärgil toimib.

Käimasolevaid kliinilisi uuringuid nabaväädi tüvirakkudega, kus testitakse nende toimet esimest tüüpi diabeedile, leiab rahvusvahelisest kliiniliste uuringute andmebaasis 28. juuni 2021 seisuga kaheksa. Nii Vietnamis, Rootsis kui ka Saksamaal toimub üks, USAs kaks ning Hiinas viis uuringut.

Kuna andmebaasi sissekande tegemine pole kohustuslik, võib eeldada, et uuringuid on veel toimumas. Samas pole ükski neist uuringutest jõudnud sellisesse faasi, kus nabaväädi tüvirakkude ravitoime esimest tüüpi diabeedile oleks tõendamist leidnud.

Tõendamata ravi ohud

2021. aasta juuli seisuga on Euroopa Liidus müügiluba kolmel rakuravimil, mis kõik on tehtud erinevast koest – silmast, rasvast ja kõhrest – pärit tüvirakkudest. Kui aga keegi pakuks teile või teie lapsele täna kas siis Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu riigis ravi nabaväädi tüvirakkudest tehtud ravimiga, väites, et sellel on müügiluba, oleks tegu seadusevastane, sest sellist ravimit praegu olemas ei ole. Kui siiski selline pakutav ravi vastu võetakse, võib kergemal juhul pääseda „ravi“ mõju puudumisega, raskemal juhul võib patsient saada tõsise tervisekahjustuse. Näitena võib tuua nakkushaigused, soovimatud immuunreaktsioonid, kasvaja tekke, nägemiskao ja ajuverejooksu. On ka surmaga lõppenud juhtumeid.

Mitmed Euroopa riigid on selliseid raviviise pakkuvate ebaseaduslike kliinikutega minevikus hädas olnud ning mõnes riigis jätkuvad probleemid ka praegu. Üks eredamaid näiteid on Itaalia päritolu ettevõte Stamina Foundation, mis siirdas 2000. aastatel inimestele nende luuüdist pärit tüvirakke, muu hulgas Parkinsoni ja Alzheimeri tõve raviks. Paraku ei kogunud ettevõte raviviisi tõhususe kohta andmeid nii, nagu seadus ette nägi ning mõnes kohas jäid ka Itaalia riigi käed tema tegevuse ohjeldamisel lühikeseks. Samas oli sadu patsiente, kes olid nõus tõenduseta rakuteraapiat proovima lootusega oma ravimatule haigusele leevendust saada.

Kui enamik neist pääses üksnes sellega, et ravist tolku ei olnud, siis Saksamaal tegutses 2007–2011. aastatel ettevõte X-Cell Centre, mis siirdas tüvirakke tuhandetele, peamiselt välismaa patsientidele. Nende toimikus on juhtumid, kus ühte 10-aastast patsienti tabas tõsine ajuverejooks ja üks 18-kuune laps suri. Ettevõte sai võimaluse Saksamaal tegutseda tänu sellele, et valdkonda reguleeriva Euroopa Liidu seaduste ülevõtmisel oli tekkinud ajaline auk.

Ka Ühendriikides on ette tulnud olukordi, kus riik tüvirakuettevõtlusega tegelejaid ohjeldada ei suuda – mõne aasta eest oli seal juhtum, kus tõendamata mõjuga tüvirakkude süste saanud inimene pimedaks jäi.

On inimlikult mõistetav, et ravimatu haiguse korral ollakse valmis proovima kõikvõimalikke tervenemist lubavaid mooduseid, kuid sageli on raske vahet teha, milline ravim või raviviis on tõendatud ja milline mitte. Seepärast tuleb alati ravivõimaluste pakkujate tausta uurida. Seda ka siis, kui ettevõte tegutseb välismaal. Ka Euroopa ravimiamet on tõendamata rakuravi pakkujate eest hoiatanud ning Eesti ravimiamet on nendel teemadel alati nõus küsijaid aitama.

Rakupanga pidamine on äri ja ärid võivad minna pankrotti

Kui tulla tagasi tüvirakkude pikaajalise hoiustamise juurde, siis seda teenust pakkuvate ettevõtete puhul tuleb arvestada ka riskiga, et ettevõte lõpetab tegevuse, enne kui lepingus seatud rakkude hoiustamise aeg otsa saab. Kliendi ja ettevõtte vahelises lepingus on küll kirjas, kuidas on tagatud sellisel juhul rakkude edasine säilitamine, kuidas hoolitsetakse edaspidi isikuandmete kaitse eest jne, kuid tegelikkuses ei pruugi kõik sugugi nii ladusalt minna. Näiteks läks 2019. aastal