Ema: arst ütles, et ka mu viies rasedus on katkenud, ent peagi voolasid mul õnne- ja vihapisarad samaaegselt

Olen 29-aastane ja oma elukaaslasega koos veetnud kolmteist aastat. Esimene rasedus oli mul 17-aastaselt, kuid kuna suhe oli veel noor ja nii mu elukaaslane kui ka vanemad soovisid, et kooliteed saaks edukalt läbitud, sündis raske otsus rasedus katkestada. Pärast seda oli mul nelja aasta jooksul veel kolm rasedust, mis kõik saatuse tahtel enne kolme kuu täitumist peetusid. Rasedus ei arenenud mingi hetk lihtsalt edasi ja loote südametöö katkes.

Pärast neid rasedusi käisin ka uuringutel, kuna oli kartus, et tulevikus ma ei suudagi ühtegi rasedust lõpuni kanda. Selle käigus mingisugust viga või takistust ei leitud, sain vaid vastuseks, et mõned inimesed lihtsalt ei saa omavahel lapsi.

Viies rasedus

Vahepeal käis meil elukaaslasega isegi lapsendamise teema läbi, kuid vaid korraks. Läksime lihtsalt eluga edasi, kuid 2013. aasta suvelõpus avastasin taaskord, et olen lapseootel.

Sel ajal vahetasin ka töökohta ja asusin tööle ühe toidufirma pakendusosakonda. Ütleme nii, et rasedale sealsed töötingimused ja kohustused ei sobi, kuna töö toimub jahedas ja teisaldada tuleb mitmesaja kiloseid aluseid, raame jms.

Pärast teist kuud kontrolli minnes sattus mulle üks vanem naistearst, kes kontrolli käigus heitis pilgu mu eelnevale haigusloole ja kuna ultrahelis südametööd ei tuvastanud, pani koheselt diagnoosiks järjekordse peetunud raseduse, mille peale ma endast kohutavalt välja läksin. Lahkusin kabinetist pikema jututa, samal ajal kui arst mulle päevakirurgiasse aega üritas panna, et rasedus