Elise kolumn | Tütred on näinud mu silmis kõik­sugu pisaraid: rampväsimuse, enesehaletsuse, viha ja solvumise pisaraid

“Lood on nüüd nii, et teil on normist poole vähem pisaraid,” teavitas mind sõbralik silmaarst, kelle poole oma silmamurega olin pöördunud.

Tohoh! Kui füsioloogilised aspektid kõrvale jätta, on tegu üsna tugevaid sümboleid sisaldava olukorraga. Sest eks ma olengi – inimese, ema ja naisena – karastunud ja lambist juba nutma ei hakka.

Huvitav lugu nende pisaratega. Kui oled laps, siis räägitakse tihti, kuidas nutta poleks tarvidust ja et kes kõik nutma ei peaks – suured lapsed, poisid, tublid lapsed. Miks suured nutavad, tuleb ikka endal välja uurida...