Kristi Jõeorg: mida varem annab vanem lapsele võimaluse joonistada, seda paremini areneb tema eneseväljendusoskus

Uues Meaningful Talks'i suhtluspäevikus "Minu lapse hingeelu" on küsimused trükitähtedes - nii saab laps ise lugemist harjutada. Lastele meeldivad eriti emotsioonikleepsud päeviku lõpus. Muidugi on ka tore, et joonistamise kaudu saab vanem lapsega kontakti luua.

Kaasautor Kristi Jõeorg ütleb, et joonistamine on lapse jaoks üheks esmaseks eneseväljendusviisiks. See on spontaanne tegevus – mäng, põgenemine ning samal ajal vabadus, mis võimaldab väljendada oma soove, hirme ja tundeid. Nii saab laps laadida paberile enda sisemaailma. See on tema jaoks vabastav ja arendav.

Jõeorg rõhutab, et mida varem annab vanem lapsele võimaluse esimesed jooned tõmmata - juba enne seda, kui laps rääkima hakkab - seda paremini areneb tema eneseväljendus. “Kui laps tahab tõmmata seintele pliiatsiga kriipse, tõmba põrandale hoopis suur tapeedirull lahti ja suuna laps sinna joonekesi tõmbama. Kindlasti ei tohiks lapsega pahandada, kui ta kuskile mõne joone tõmbas - pigem tuleks märgata seda, et laps soovib juba esimesi joonistusi teha ja see võimalus tuleks talle julgustades luua,” soovitab ta.

Lapsele on oluline selgitada, et joonistamine ei ole töö, vaid see on võimalus teha olemasolevate kunstivahenditega seda, mida tema hing ihaldab. Kõik tulemused on õiged. Osa lapsi haarab võimalusest kohe kinni ning asub joonistama, kuid mõni laps jääb kunstivahendeid vaatama ja ei suuda otsustada, mida ta sooviks või peaks tegema. Siis saab lapsevanem last esimeste sammude tegemisel toetada. Uuri, milline pakutavatest kunstivahenditest talle enim meeldib, kes või mis võiks kindlasti pildil olla. Joonistuste teemasid saab kujundada oluliste päevasündmuste, tähtpäevade või mõtete ja soovide põhjal.

Joonistamisel võib olla erinevaid eesmärke, näiteks:

• last ja ennast paremini tundma õppida ja mõista
• veeta koos lapsega kvaliteetaega
• toetada last raskel eluperioodil
• mõista paremini lapse muret või probleemi
• maandada lapse ja enda pingeid
• pakkuda lapsele ja ka endale eduelamust ja rõõmu
• arendada lapse ja enda keskendumisoskust
• vabastada laps hirmudest joonistamise ja eneseväljendamise kaudu

Lapse joonistustele hinnanguid anda ei tohiks

Laps otsib ikka ja jälle vanema kinnitust ja heakskiitu erinevatele tegevustele. Niisiis on tohutult oluline jälgida, et vanem ei annaks lapse tegevusele hinnanguid vaid enda vaatevinklist, vaid kaasaks arutellu ka lapse. Mida turvalisemalt saab laps tunda, et ta saab hinnanguvabalt mida iganes joonistada, näidata enda emotsioone ja mõtteid, seda enam aitab vanem last eneseväljendamise teekonnal.

Näiteks kui laps tõmbab joone üle tekstilise osa päevikus, siis olgu nii! Vanem saab selgitada, et püüame olla joonistamiseks ette nähtud alas, et saaksime kirjutamiseks mõeldud alasse kirjutada. Aga kindlasti ei tohi lapsega tõreleda!

Lapsed vanuses kuni 7 aastat jäljendavad vanemate joonistusi, mis on ilmne märk selle kohta, et vanem on neile eeskujuks. Lapsed vanuses üle 7 aasta on juba iseseisvamad ning joonistavad rohkem omaette ja erinevamaid asju.

Joonistamine arendab eneseväljendust ja õppimisvõimet

Olenemata vanusest tahavad lapsed vestelda, mida ja miks nad joonistasid, et oma pilti täiskasvanutele arusaadavaks teha. Seega on joonistamisel oluline osa suulise eneseväljenduse ja õppimisvõime arengus. Laps väljendab end nii käeliselt kui suuliselt ning kasutab oma kujutlusvõimet või annab edasi läbielatud sündmusi. Selle kaudu saame mõista lapse arusaama maailmast.

Jõeorg annab nõu, et kohe, kui laps on valmis mingisugustki vestlust pidama, saab vanem last mõista püüda. Mida sa täna tunned? Kuidas sa ennast täna tunned? Mida põnevat täna juhtus? Kui peaksid joonistama mõtteid, mis sul hetkel peas on, siis mida sa joonistaksid? Laps võib vajada lisaselgitusi ja vanem saab sellega last toetada ja arendada, seletades lahti, mida need küsimused tähendavad.

"Ei tasu arvata, et laps on veel liiga väike ja ei saa aru. Saab väga hästi aru. Minu enda 1,7-aastane laps küll ei räägi veel, aga kui küsin temalt erinevaid küsimusi, püüan võimalikult palju selgitada talle esitatud küsimust ja tegelikult saan alati ka sealt vastuse - kas kehakeeles, häälituse või mõne üksiku sõnaga. Iga toetav vestlus arendab last, mis sellest, kui vastused on kehakeeles või vaid häälitsused," toob naine näite.

Lisaks soovitab ta, et kui laps küsib, kas vanemale meeldib tema joonistatud pilt, siis vanem võiks lapselt küsida hoopis tema arvamust, mitte öelda lihtsalt, et talle pilt meeldib. Küsi lapselt, mida tema sellest arvab, miks otsustas ta kasutada just neid värve ja milline koht talle pildil kõige enam meeldib. Aita tal ise oma tööd hinnata ja jõuda arusaamani, et tal pole vaja heaks enesetundeks sinu heakskiitu.

Ka kirjutamine on oluline. "Mil moel me teame, kuidas meil aasta tagasi läks, kui meil ei ole selle kohta ülestähendusi?" mõtiskleb Jõeorg. Kirjutamine aktiveerib ainulaadse neuronirea, mis muudab arusaamise lihtsamaks, käsitsi kirjutatud sõna või joonistatud sümbol stimuleerib meie aju. Kirjutamine on hea mälutreenija, toetades paremini info talletumist. Näiteks kirjutades üles lapse ja enda ideaalse suve kirjelduse, jääb see paremini meelde ning kui suvi käes, realiseerub kirjapandu kergemini.

SA Tallinna Lastehaigla juhatuse esimees Katrin Luts sõnab, et suhtluspäeviku näol on tegemist hea töövahendiga, mis sunnib meie kiirustaval nutiajastul aega maha võtma ja oma lapsega päriselt koos olema. "Nii lapsed kui vanemad saavad otsida vastuseid inspireerivatele küsimustele nii sõnas kui pildis, unistada, mõelda ja kasvada koos. Sunnitud haiglasoleku ajal aitavad sellised tegemised üksteist paremini tunnetada ja muredele leevendust saada," sõnab ta.