Ema meeleheitel: kui ta endale väikese õe sai, läksid asjad väga hulluks, vahepeal nutsin iga päev

Ma puutun igapäevaselt kokku ühe raske teemaga. Ma ei tea, kui hästi või halvasti teised hakkama saavad, aga mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et ma ei oska oma lapsi kasvatada, kirjutab kahe lapse ema Everyday with blondie blogis.

Ma ei tea, mis mul kunagi arus oli, kui unistasin väikese vanusevahega lastest. Ilmselgelt ei olnud ma täie mõistuse juures, aga mis siin enam hädaldada. Elu sekkus ja täitis mu soovi. Viimasel hetkel soovist taganeda ei saa.

Ma olin naiivitar ja nägin tonti seal, kus seda polnud - tegelik probleem oli minu mõistuse eest varjul.

Asjatud hirmud

Kui ma alguses kartsin, et ei saa üldse hakkama, sest kahe väikese lapsega on palju raskem eksisteerida, siis nüüd võin julgelt öelda, et ma olin tegelikult paras naiivitar ja nägin tonti seal, kus seda tegelikult meie pere jaoks polnud. Minu suurimaks hirmuks oli ajaplaneerimine, ehk kuidas ma kõik tehtud jõuan ja vajadusel samal ajal lastega tegelen. Tegelik tulevane probleem oli minu mõistuse eest täiesti varju pugenud. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et Sipu võiks hakata Konnakese kallal vägivallatsema, sest ta on ju alati nii sotsiaalne ja koostööaldis olnud. Tundub, et nali on minu kulul.

Ma tean, et nüüd hakkab kindlasti ustest-akendest sisse lendama targutusi stiilis "lapse tass on tühi, ta on tähelepanuta või muud säärast'", aga uskuge mind, selle lapse tass küll tühi ei ole. Olen lausa psühholoogiga ühendust võtnud ja tuleb tõdeda, et meie Sipu on lihtsalt väikest viisi tõbras (üks äärmiselt armas tõbras, minu tõbras). See ei ole sõim mu lapse suunas!

Enne Konnakese sündi valmistusime eeskujulikult uueks elukorralduseks. Rääkisin Sipule iga päev, et varsti sünnib talle väike õde, kellega ta saab tulevikus koos mängida. Me pühendasime talle palju aega, nii koos kui eraldi. Andsime endast sisuliselt kõik, et see olukord Sipu jaoks võimalikult valutult läheks.

Ma ise ei olnud selleks valmis...

Tuleb tõdeda, et mu enda jaoks oli olukord isegi raskem, sest lõpurasedana oli keeruline Sipuga möllata ja tegutseda. Olin otsi andmas, aga ära tegin! Lisaks oli mul emotsionaalselt väga raske. Ma ise ei olnud selleks valmis. Ma tahtsin kauem ainult Sipuga koos olla ja ainult talle pühenduda. Ootasin teda ju nii kaua ja lõpuks olin olukorras, kus pidin uue lapse sünniks valmistuma, enne kui Sipu kaheaastaseks sai.

Imeline imik

Kui Konnake sündis oli kõik nii imeline. Sipu ei teinud teist nägugi, tal oli täiesti ükskõik. Käis vahepeal vaatamas, pakkus vahel Konnakesele asju ja kõik. Askeldas omas tempos edasi.

Konnake oli imeline beebi. Ta reaalselt magas esimesed neli kuud terve öö jutti. Ööunne läks kell kümme õhtul ja ärkas kell üheksa hommikul, et läbi une süüa ja siis edasi magada. Ma räägin, täielik musterlaps! Aega kulus talle vähe, sest ööpäevas oli ta üleval nii kaks-kolm tundi ja nii neli kuud järjest! See tähendas seda, et ma sain päeval Sipuga tegeleda ja peaaegu kogu oma aja talle pühendada. Kõik olid õnnelikud ja kõik oli hästi.

Ma ei tea, kas see oli viimane piisk Sipu karikasse, aga tema käitumine muutus üleöö.

Kui pisikesel sai neli kuud täis, siis tuli ette võtta kolimine. Maja renoveerimise tõttu ei saanud me seal edasi elada ja seetõttu kolisime üürikorterisse. Ma ei tea, kas see oli viimane piisk Sipu karikasse, aga tema käitumine muutus üleöö. Ma oletan, et väikese aja sees oli tema jaoks lihtsalt liiga palju suuri muutusi.

Mitte miski ei aidanud...

Alguses oli ta lihtsalt jonnakas. Ma ajasin osaliselt süü ''kohutava kahese'' peale. Nädalad möödusid ja Sipu käitumine muutus aina hullemaks. Tema eesmärgiks sai järsku Konnakesele käru keeramine. Tekkisid tahtlikud ehmatamised, kui Konnake magas, tema näo põrandasse surumine, selga- ja päheistumised, hammustamised, asjadega viskamised, löömised jne. Ütleme nii, et asjad läksid väga hulluks kätte ära ja vahel võisin ma iga päev nutta, sest ma lihtsalt ei suutnud enam Siput kantseldada.

Tulime õuest tuppa ja esimene asi, mis ta tegi - ründas Konnakest.

Ta sai üks-ühele aega nii minult kui ka Mürakalt - me tegelesime temaga iga päev igal vabal hetkel. Joonistasime, meisterdasime, käisime õues, ujumas, külvasime ta muside ja kallidega üle, toppisime ta päeva tegevustest pungile, lasime tal võimalikult palju tegevustes Konnakesega kaasa lüüa (mähkmeid tuua, riideid valida, mähkmeid ära visata jne), aga mitte miski ei aidanud. Pesuehtne näide - tulime õuest tuppa ja esimene asi, mis ta tegi - ründas Konnakest.

Nukk

Viimases hädas võtsin ühendust psühholoogiga, kellega rääkisime asjad läbi ja ta tõdes, et oleme endast kõik andnud ehk me pole kuidagi valesti käitunud. Ta soovitas meil Sipule nukk osta, et siis on Sipul päris oma enda ''beebi'', kellega ta saab tegeleda samal ajal kui meie tegeleme Konnakesega. See oli tõesti väga hea nõuanne, aga see kestis ainult kuu ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Ma ei osanud enam mitte midagi teha...

Muidu üldiselt oli nukuga kõik väga hästi, sest ta tegigi alguses oma nukuga neid tegevusi, mida sai Konnakesega teha. Õhtuti pani enne enda tuduleminekut oma nuku magama, hommikul esimese asjana tegi nukule musi ja tõi ta meie juurde jne. Ühel hetkel aga hakkas ta nuku peal ka vägivallatsema. Loopis seda ja tallas selle peal. See oli lõpuks see koht, kus ma tõstsin lihtsalt käed üles ja astusin sammu tagasi, sest ma ei osanud enam mitte midagi teha peale selle, et lasen tal emotsioonid välja elada. Muidugi mitte Konnakese peal.

Hommikust õhtuni kisa ja kära keskel

Ta muutus lõpuks nii emotsionaalseks, et isegi korralekutsumine ajas teda marru. Ma arvan, et asja tegi raskemaks ka see, et Sipu ei oska end veel väga hästi väljendada. Seega tähendas see seda, et me oleme elanud viimased kuud väga närvilises õhkkonnas. Ütlen ausalt, et see kõik pani mu enda närvid väga tugevalt proovile, sest ei ole eriti kerge hommikust õhtuni kisa ja kära keskel olla, pidevalt kedagi korrale kutsuda, rahulikult seletada, miks mingid tegevused valed on jne. Ma väsisin lõpuks väga ära ja iga päev algas mõttega, et kuidas ma selle päeva nüüd üle elan ja minutite lugemisega, et Mürakas lõpuks koju tuleks. Minu peamine lohutaja oli see, et ma saan Sipu varsti lasteaeda saata ja ütlen ausalt - ma lausa elasin selle nimel. Aga olgu, pikk jutt, kehv jutt.

Vahel tuleb lausa pisar silma, sest mul on ikka nii imelised lapsed.

Nüüd tõden, et vahel ongi parim abi aeg. Ma ei tea, mis nüüd juhtunud on, aga tuleb tunnistada, et ma naudin seda aega koos oma lastega, sest nüüd, kus Konnake juba rohkem ringi liigub ja nii asjalikuks on muutunud, on ka Sipu täieliku muutuse läbi teinud ja seda on nii tore näha. Vahel tuleb lausa pisar silma, sest mul on ikka nii imelised lapsed.

Sipu on hakanud Konnakest kõvasti rohkem hoidma, teeb talle musisid ja kallisid, toob mänguasju, vaatab temaga raamatuid, mängib koos Konnakesega ja koos genereerivad nad ka pahandusi. Alles siin oli selline tore intsident, kus Sipu tegi kapiukse lahti ja lasi Konnakese kolama, ise jälgis kõrvalt, kuidas väike õde hoo sisse saab. Ühel hetkel jooksis minu juurde kaeblema, et Konnake kolab, ise oli nii äksi täis. Mainin veel ära, et Sipu pole veel lasteaeda läinud, seega muutus on arvatavasti tekkinud seoses Konnakesega.

Loodan, et keegi saab sellest kirjatükist natukene lohutust, et peagi läheb kõik kergemaks.