Alguse ­põnevused ja ärevused

Tere, september! Panin just oma neljase poisi ujumistrenni nimekirja ja ootame nüüd kannatamatult esimest tundi. Hinges on väike ärevus, aga samal ajal mõnus põnevus.

Kui soovid oma põnnid ka trenni viia, ära näe guugeldamisega vaeva – meie kaasautor Eveli tegi selle töö sinu eest ära ja leheküljelt 68 leiad suure trenni­spikri 75 treenimisvõimalusega.

Seekordses ajakirjas alustame kahe uue rubriigiga: lugude sarjaga “Teine laps”, milles aitame paremini hakkama saada neil, kel põnne mitu, ja influencer’ite kolumniga “Mudib suunda”. Lisaks taaselustame külje “Toimetuselt”, et saaksite meiega lähemalt tuttavaks.

Laps ei pea end vaktsineerimise või mittevaktsineerimise pärast süüdi tundma.

Kaanepersoon Sandra Ashilevi sõnastab oma loos (lk 20) mulle nii tuttavad mõtted: “Teadsin alati, et tahan olla noor ema.” Ka mina sain kahe­kümnesena emaks just seetõttu, et olin seda alati soovinud. Teist korda juhtus see minuga kümme aastat hiljem ja siis peagi uuesti. Minu emaduskogemused on just eelkõige vanuse tõttu täiesti erinevad. Noorelt emaks ja seejärel noorelt vanaemaks said ka Marika ja Mari (lk 32) – üks 38- ja teine 42aastasena. Neid valdas uue tiitli tõttu ühtaegu mure lapse toimetuleku pärast, aga ka suur rõõm pere suurenemisest.

Mul on hea meel, et Maris sel korral oma kolumnis (lk 14) koolikiusu teemal sõna võtab. Septembri ilusate uute alguste kõrval on ka minu hingel suur mure koolilaste pärast, sest peale juuksevärvi, riidemoe ja pinalite on meil tänavu uus kiusamist kannustav teema – vaktsineerimine ja mitte­vaktsineerimine. Seetõttu panen hingele kõikidele lapse­vanematele, teismelistele, õpetajatele ja treeneritele: olenemata sellest, kas oled ise vaktsineeritud või pole, kas laps on vaktsineeritud või pole ning kas vaktsineerimatuse taga on soovimatus, hirm, tervislik seisund või midagi muud – see ei ole asi, mille pärast üks laps on teisest kehvem. Jätame palun vaktsiinimõtted koolimajja sisenedes seljataha ja ärme lahterda lapsi. Laps ei pea end süüdi tundma.

Elin