Psühhoteraeput annab põhjalikku nõu, kuidas käituda, kui laps teeb tähelepanu saamiseks pahandusi

Kui Salvador Dali veel koolis käis, sööstis ta ükskord pea ees vastu marmorsammast ja tegi endale päris korralikult haiget. Kui temalt niisuguse käitumise tagamaid uuriti, vastas ta, et keegi polnud talle parasjagu tähelepanu pööranud.

"Luba, ma selgitan pisut teisiti - beebit pole võimalik “ära hellitada”. Alguses pühendatud aeg harjutab lapse teadmisega, et ta vajadus ühenduse järele rahuldatakse. Teadmine, et ta võib sellele loota, kinnistub ja ta ei pea tähelepanu pidevalt lunima. Kui laps piisavalt tähelepanu ei saa, võib temas tekkida tunne, et ta on päriselt olemas vaid siis, kui mõjutab end ümbritsevaid isikuid otseselt, olgu siis kas füüsilisel või emotsionaalsel tasandil,” selgitab psühhoterapeut Philippa Perry.

"Psühhoterapeudina olen kohtunud täiskasvanutega, kes on pideva tähelepanuvajaduse tsüklisse kinni jäänud – seda saavutamata tunnevad nad häbi või et neid polegi olemas. Oma lapsele vastamata jättes võid ta täpselt sama manipuleerivaks kasvatada. Teine variant on, et ta annab alla ja temaga on hiljem kohutavalt raske ühendust saavutada. Lapsele tähelepanu andmist pole võimalik vältida või selle eest põigelda,” tõdeb ta.

Ta rõhutab, et see ei tähenda, et peaksid kogu aeg “hästi tehtud” või “sa oled parim” ütlema.