"Psühhoterapeudina olen kohtunud täiskasvanutega, kes on pideva tähelepanuvajaduse tsüklisse kinni jäänud – seda saavutamata tunnevad nad häbi või et neid polegi olemas. Oma lapsele vastamata jättes võid ta täpselt sama manipuleerivaks kasvatada. Teine variant on, et ta annab alla ja temaga on hiljem kohutavalt raske ühendust saavutada. Lapsele tähelepanu andmist pole võimalik vältida või selle eest põigelda,” tõdeb ta.

Ta rõhutab, et see ei tähenda, et peaksid kogu aeg “hästi tehtud” või “sa oled parim” ütlema.

Jaga
Kommentaarid